Tundeline teekond Hortus Musicuse algusse

Oli üks veerandtunnine mustvalge film „Sajandid kivis ja muusikas“, mis oli ETV eetris novembris 1974. Esinejateks Tallinna konservatooriumi üliõpilased Andres Mustoneni juhatusel. Mida nad mängisid? Eesti filmi andmebaasis on filmi muusikalehel lood kirjas. Olin selle filmi peal operaator Illis Vetsi assistent, režissöör oli Kodulinna liikumise juht Tiina Mägi. Heli oli varem stuudios linti mängitud, võtteplatsil lasti muusikal kõlarites kõlada niimitu korda, kuni üles võetud sai. 

Kui nüüd, pool sajandit hiljem tuleks uuesti üles võtta, tuleb linna pidev müra ja inimeste vada pillimängule taustaks – säärast steriilset heli oleks vast suvehommikul päikesetõusu ajal enam-vähem mõeldav nüüd juba videolindile salvestada, mitte 35 mm filmilindile üles filmida. Kui lennukid parajasti ei stardi ega maandu oma mürinatega, kui hiline/varajane piduline häält ei lase kõlada. Sest keegi enam tollast nn järelsünkrooni ei tee!

Nii kummaline kui see ka pole, selle filmiga kaasas olemine muutis ka mitmeid mu arusaamu muusikast, sundis Moskva ja Leningradi plaadipoodidest nõutama sarja „Tuhat aastat muusikat“ antoloogilisi väljaandeid ning siiamaani ei tunne ennast tiheda ja intensiivse muusika seltsis lõplikult mugavalt ja koduselt.

Enim paistis Hortus Musicus hallis ja ühetaolises nõukogulikus ümbruses välja riietuse poolest. Põhjamaa taeva all oli ürituste karnevalikirevus ammu unustatud vana – võiks kirjeldada tollast emotsiooni, kui ansambel riburadapidi kusagilt vanalinna hoovi nurga tagant välja ilmus, siis kukkus pool tuhat aastat vahelt ära ning värvid ja mängitud muusika said mingilgi määral jälle eluõiguse. Samast ajast peaks kusagil mu negatiivide arhiivis olema näpuotsatäis pilte vanalinna hoovides elamise romantikast. Hilisem kapitalism remontis, värvis üle ja riputas kõikjale lukud ette – ka armsatele vanalinna katustele pääsud suleti.

Samasse aega mahub Andres Mustonenil oma Helle leidmine ja laulatus toomkirikus. Helle Mustoneni sillerdav hääl Hortuses oli väärtus omaette: filmimiste vaheaegadel oli tal kombeks omaette laulda. Pigem olid need hääleproovid, kuidas kõlavad vastu Oleviste, Katariina kangialuste või Niguliste Antoniuse kabeli võlvid. 

Palusin Andresel aidata kujundada mu debüütfilmi „Kõrvemaa sügis“ (1979) helirida ja ka seal vilksatab Helle Mustoneni (1950–2005) vokaal. Aastakümneid hiljem kohendasin selle helirea põlveotsas tehtud loole Tallinna keskraamatukogu ülesehitamisest: „Ustavus raamatule. Aleksander Sibula aeg“ (2014). Kuidagi sobisid Hortus Musicuse helid keskaegsete vaikivate raamatute seltskonnas, enne kui nõukogude võim selle perspektiivika raamatukogu laiali pillutas, osa hävitas ja osa ümber jagas.

Alates Hortuse esimese kauamängiva plaadi ilmumisest (1975) olid Hortus Musicuse plaadid nn kõva valuuta Kalevi šokolaadi ja Vana Tallinna kõrval Venemaa avarustel. Ka nende filmimist tollases Tallinnas saatsid meie koha peal elavate ja kallite külaliste küsimised operaatorile: „Otkuuda oni?“ – kust nad pärit on? 

Kahju, et nõukogude võimu „viljastavates tingimustes“ ei saanud avada paljude mängitavate lugude sügavamat religioosset tausta ja päritolu ning kirikutes mängimine ei tulnud kõne allagi. Seepärast tunnen puudust Hortuse repertuaari lähemast käsitluste raamatust, ka läbi sõrmede kavalehtedele kirja pandu ei ole päris see ja needki on järjehoidjatena raamatute vahelt rändama läinud. Liiga pikk aeg, et kõik Hortus Musicusega seotu ühe paksu raamatu kaante vahele mahutada!

Kuid ikkagi Andres Mustoneni poole sajandi pikkune põikpäine järjekindlus ansambli koos hoidmisel kõigi etteveeretatud takistuste kiuste on mängitud muusika kõrval Hortus Musicuse suurim varandus. Seal alguses särab ja sillerdab salvestustes Helle Mustoneni hääl kõigile, kel oli au näha ja kuulata Hortus Musicust ansambli tee alguses, ja valab valgust tundelisteks teekondadeks muusika seltsis.

Luules on üks vormitippe sonetipärg – Hortus Musicusele on 15 sonetti pärjaks palminud Leelo Tungal –, sonetiuurija Rebekka Lotman on Leelo Tungalt käsitlevale alapeatükile nimeks andnud „Tungla kõiksusepärjad“ ja sõnastanud: „… pärjad sisaldavad viidet Eedeni aiale – see on sümboliks paigale, kus piir hea ja kurja, õige ja vale, ’minu’ ja ’sinu’ vahel puudub. /…/ Me, kuuljad, saame selle vaid, mis sündis / me silme all, kuid teiste käest või suust. / Suur on me osa hüvatundmispuust – / ka teadmata, kes andis, kastis, kündis“ (Eesti sonett, 2019, lk 306). 

Et teha valik enda jaoks lihtsamaks, toetun Mart Mägra koostatud raamatu „Sajandi sada sonetti“ (1986) leheküljele 72, ja teise soneti, mis selles pärjas pühendatud Helle Mustonenile, valin raamatust „Veni, vidi, vidiit …“ (1979, lk 63).

Hulk aednikke ja lihtsaid rohijaid

on kulutanud elu, õnne, higi,

et aed näiks ehtne. Kasvab ometigi

ükskõik mis mättale umbrohi vaid.

Just sellele, kes teab, mis oma muld,

kes enda läbi tunnetab maapinda,

maa kingib maiselt hindamatut hinda

ja sajakeelselt lahvatavalt tuld.

On muusikal ja mullal oma keel,

kus puhtus annab ilusale elu,

kuid mõlemal on siiski tuhat mälu,

ja igas mälulaadis oma rahva meel.

Eks päri aiast üksnes mõru kreegi

hulk eksinuid, kes midagi ei teegi.

Helle Mustonenile

Kuid õige mitmed temast osa said – 

sest häälest. Puhtast, läbipaistvast lainest,

mis polnud õhust – oli maisest ainest,

mis puutumisel kiirgab klirinaid.

See oli tundehääldus. Häälekeel.

Ma tean, et olen tundnud selles keeles

kõik pühad rõõmud läbi. Pole meeles

küll, millal. Aga tunda tahan veel.

Seesama kiirgus elab peeglites,

mis, kui neid julgelt näole lähendada,

ka seesmist väiklust võivad vähendada,

hall värvgi läikleb nende leegi ees.

Kes sellest peeglist häälestuse said?

Hulk aednikke ja lihtsaid rohijaid?

Vallo Kepp