Tundeline teekond läbi Eesti 7. osa

7.

Harju-Madise

Kõrgel mereäärsel kaldapealsel paikneva Harju-Madise Matteuse kiriku uksed on kutsuvalt valla. Kõrge kirikutorn täidab tuletorni funktsiooni. Ainsana Eestis. Külalised saavad istuda kirikut ümbritseval kiviaial ja vaadata merele.

Legendaarne on koguduse õpetaja Juta Siirak (1929–2016). 1982. a sai temast Harju-Madise koguduse õpetaja. Juta Siirak on oma elu kirja pannud mälestusteraamatuis „Kui kodud lõhuti“ ja „Uus algus“. Tema algatusel remonditi kirik, kirikusse toodi elekter, ehitati küttesüsteem. Seejärel ehitati kogudusemaja. Restaureeriti orel. 

1984. aastast on kiriku lähedal eesti rahvakooli asutaja B. G. Forseliuse sünnipaika tähistav mälestuskivi. 

Paldiski

Paldiski on kirikute linn. Võib-olla sama kuulus kui Mustvee, kus mitme konfessiooni pühakojad. Kõige uuem on Radoneži Vaga Sergi kirik (MPEÕK), mille kellad on valatud Voronežis ja ikonostaas pärit Kreekast. 

Tagasihoidlik luterlik Nikolai kirik tuli EELK käsutusse ja pühitseti 1999. a. Otse kiriku eest jookseb sadama-ala piirav traataed. 

Kuigi sildid juhatavad, on Amandus Adamsoni (1855–1929) väikest suveateljeed üsna raske majade vahelt üles leida. Tegu on siiski Paldiski kõige paremini säilinud ajaloolise hoonega. Skulptori ateljee juurde kuulub kaunis aed ja paekivist galeriihoone. Maja kõrvalkrundil üsna rohtunud aias õitsesid ennastunustavalt suursugused liiliad, lõhna tulvas üle piiride.

Kodutee

Enne Paldiskist lahkumist kinnitasime keha kiriku kõrval paiknevas tavernis ja jalutasime Pakri poolsaarel. Head inimesed soovitasid meil kindlasti enne linnast lahkumist käia kaubamajas, kus müügil lai valik Venemaa komme.

Päev kulges õhtusse ja kuigi meil oli kavas sõita veel Laulasmaale Arvo Pärdi keskusesse, loobusime sellest plaanist ja asusime koduteele tagasi Lõuna-Eestisse. Möödusime Keilast. Kui rohkem aega, on seegi linn suurepärane külastuskoht. Kunagi varem olen käinud Keila mõisahoones paiknevas Harjumaa muuseumis. Ja mulle meeldis. 

Teel koju tegime peatuse Anna kiriku juures. Ilmselt on see enam nähtud pühakoda (tagasihoidlik hilisbarokne kivikirik), sest mööda Tallinna-Tartu maanteed on sõitnud aastaid tuhandeid inimesi. 

Meie reis, mis algas ja lõppes Põlvas, kestis kaks päeva, läbisime üle 700 km. Mida reisile minnes tähele panna? Tuleb hoolsalt eeltööd teha, sest me ei näinud siiski kõike ega jõudnud kõikjale, kuhu arvasime jõudvat. Eestimaa on kaunis ja peidab endas väärtusi, mille ülesleidmiseks on vaja rahulikku kulgemist. Ja ärge unustage sularaha kaasa võtmast, sest kirikud on avatud ja kogudused tänulikud iga euro eest, mis annetuskasti lastakse.

Suvi tuleb ja kui ka piirangutega, on pühakojad teel olevatele palveränduritele avatud ja ootavad külla. 

(Lõpp.)

Sirje Semm