Tundelistele teekondadele mõeldes 4.osa

4.

Preester nõudis kriminaalvastutust

1860. aastal pandi sealsamas Ilmjärvel (tollal veel kunagine puukirik, kivikirik valmis 1873) minu tollal 20aastase vanavanaema, luterlase Mari Krooni ette venekeelne tekst, millele ta oma käega kolm risti alla maalis selle kinnituseks, et abielludes õigeuskliku Peeter Mustaga ta tõotab järgida Vene riigi seadusi, st ristida sellest abielust sündivad mõlemast soost lapsed õigeusku ja kasvatada neid õigeusu vaimus. 

Laulatus oli loomulikult õigeusu tavade kohane. Viis vanemat last, nende hulgas minu vanaisa, saidki õigeusklikeks, neli nooremat aga viidi ristimiseks Sangaste pastori Theodor Hesse juurde. 1880ndate lõpu poole hakkas Ilmjärve preester Sergei Azelitski Peetrile ja Marile peale käima, et nad ka oma neli nooremat last õigeusku üle tooksid. 

Teda ei võetud kuulda, misjärel tegi Azelitski 1891. a ettekande Riia Vaimulikule Konsistooriumile ja konsistoorium omakorda pöördus Riia Ringkonnakohtusse taotlusega võtta abielupaar Must laulatusel antud tõotuse murdmise ja laste luterlasteks ristimise eest kriminaalvastutusele. Toimik on arhiivis olemas. 

Peeter ja Mari siiski pääsesid kohtumõistmisest ja karistusest. Nimelt eeluurimise tulemusena sedastas prokurör, et „kuritegu“ toimus ajavahemikul 2. veebruar 1875 – 22. märts 1885, st siis, kui selliseid tõotusi ei peetud enam siduvateks. Seda põhjusel, et 14. mail 1865 (tsaar Aleksander II ajal) tühistati seaduseparagrahv, mis nõudis luteri-õigeusu segapaaride laste ristimist õigeusku.

Paragrahv aga taastati täies mahus 9. augustil 1885 (troonil oli Aleksander III). Seega, olnuks Peetri ja Mari noorim laps sündinud vaid umbes neli kuud hiljem, oleks süüdimõistmine kindel olnud. 

Ajaloo keerdkäigud

Urmas Klaasi magistritööst (Õigeusu kirik Lõuna-Eestis 1848–1917: halduskorraldus ja preesterkond. Tartu Ülikool, 1998) lugesin lisaks, et Aleksander II 1865. aasta nn tolerantsiedikt oli niivõrd salajane, et seda ametlikult ja avalikult välja ei kuulutatudki ning seda ei ole isegi Vene impeeriumi seaduste täielikus kogus. Teatati ainult kohalikele konsistooriumidele ja ka preestritele, kes sellest aga tihti ei hoolinud. Ju siis polnud asjaga kursis ka preester Azelitski. 

Ammugi polnud tsaaride salajastest ukaasidest aimu Peetril ja Maril, kes kostsid ülekuulamisel, et ristisid oma lapsi luterlusse sooviga võimaldada neile rohkem kirjatarkust (üsna üllatav vastus), märkides ühtlasi, et ristimise ajal neid keegi ei takistanud seda tegemast ning et nõnda talitasid ka mitmed teised samasugused segapaarid ümberkaudu. Lapsi õigeusku üle tuua nad aga lihtsalt ei saa, kuna lapsed ise seda ei taha. Jaanuaris 1892 tegi Riia Ringkonnakohus otsuse abielupaar Musta kriminaalasi lõpetada. Täielik usuvabadus kehtestati Vene riigis alles aastal 1905.

Möödus peaaegu sajand. Märtsis 1990 suri Peetri ja Mari pojapoeg, minu lell, õigeusklik Jaan Must. Ilmjärvel polnud tollal preestritki ega õnnestunud peiekorraldajatel leida õigeusu vaimulikku ka kuskilt mujalt. Nõnda siis sündis, et kolmeosalise matusetalituse (kodus, Ilmjärve kirikus ja samal surnuaial), millest ise osa võtsin, pidas hoopiski luteri pastor, tollane Helme koguduse õpetaja Valter Vaasa. Sellised ajaloo keerdkäigud siis.

Ilmjärve kirikust ja preestrist

Ilmjärve kirik sai sõja ajal pommiga pihta ja on mitmeid kordi rüüstatud, ometigi on pühakoja arhitektuur spetsialistide hinnangul algupärasena alles. Nõukogude aja lõpu poole ja sealt edasigi oli ta küll väga trööstitus olukorras. Käesoleva sajandi teisel kümnendil hakati Ilmjärvel riigikogulase Priit Sibula eestvõttel korrastus- ja remonditöid tegema ja nii kiriku sisemus kui ümbrus on tundmatuseni muutunud. 

Muu hulgas tuli põranda alt välja ilus kalasabamustriga parkett. 3. augustil 2014 peeti Ilmjärvel üle veerand sajandi taas liturgiat, kus kaasa teenis metropoliit Stefanus ise. Mina sain sellest teada kahjuks tagantjärele ja olen uudistanud kiriku uuenenud sisemust ainult läbi akna. 

(Järgneb.)

Mare Must