Tundmatu luuletaja Ester Andri

Suurim sündmus Mari elus enne leeri, tollesama, kelle kohta külanaised päid vangutades ütlesid: „Ta kuulmeistri Mari om äbematu. Tema kirjutas ja mäng orelit nigu mõni miis“, oli 1869. aasta Tartu laulupeol käimine. Sellest, mida Mari laulupeol nägi ja kuulis, kõneles ta veel vaimustusega lastelastelegi. 

Ja luuletaja Ester Andri, kes on nende mälestuste kirjapanija, lisab, et kümnelapseline pere (varakult surnuid ei loetud), kolimistega „oll mul silmi iis peris must, kui liina jõusime“. Nõutult vaatas ema isale otsa: „Mis me siin nüüt näide lastega pääle nakame?!“ küsis ta kurvalt. „Küüda kokku ja viska Emajõkke,“ ütles isa, pani mütsi pähe ja väljus ukse paukudes.“

Kus ja millal lugesin esimest korda Ester Andri nime, on ununenud nõukogude aja hämarusse. Nii ma elasingi teadmises, et on olemas ühe koguga luuletaja, kelle üks luuletus on eesti- ja esperantokeelses tõlkes Hillar Saha-Sakaria (1899–1981) klaverisaatega leidnud trükkimist aastal 1932. 

Meeles on hetk, kui küsisin rahvusraamatukogu fuajees Oskar Kruusilt, kas ta teab, kes ta on. Oskari silmis puudus äratundmisrõõm, aga ta nägi sealsamas bibliograaf Vaime Kaburit (1914–2005) mantlit selga upitamas ja delegeeris küsimuse kahjuks tulutult edasi. Ja Oskar Kruus (1929–2007), kel võhivõõraga asja polnud ning pealegi jäi küsimus õhku rippuma, asutas kibekähku minekule. 

Sorisin ka kahte mu lemmikkartoteeki Tallinnas: akadeemilise raamatukogu Välis-Eesti osakonnas ja rahvusraamatukogu 1920–1940 artiklite kartoteeki, jõudsin ka Tartusse Eesti Kirjandusmuuseumi Arhiivraamatukogu bibliograafiaosakonda – Ester Andri koha peal – tühjus. 

Nüüd tean – otsisin valede nimede alt. Aga luuletused Ester Andri luulekogus „Viit“ (1930) oma tabamatu noodiga kütkestavad. Pilkupüüdev on Jesse Kaevandi (1906–1994), koolmeister temagi, kaanekujundus lendtähte küünitavast inimlapsest-tulesädemest. 

Valgusvihk saabus Geniotsingu interneti areenile tulekuga! Mõni aasta tagasi sai Tallinnas Nõmme gümnaasiumi kunagine direktor (1931–1940, 1941–1944) Alfred Teas­te (1895–1992) omanimelise pingi gümnaasiumi ette. Olles Läänemaa Õpetajate Seminari juhataja (enne nimede eestistamist Alfred Fluss, juhataja 1927–1931), abiellus ta Elisa­beth Sternfeldiga aastal 1927. Tema ongi Ester Andri varjunime all ühe luulekogu autor! Geni annab ta vennaks Asutava Kogu liikme August-Voldemar Sternfeldti ja oh üllatust! eestistatud nimega alates 1936 vaimuliku Alek­s­ander Tähevälja (1888–1955). 

Muide, Elisabeth Sternfeld-Fluss-Teaste (1891–1978) oli Ernst Enno tütretütre Elin Toona ristiema. Ja Elin Toona raamat oma vanaisast Ernst Ennost „Rõõm teeb taeva taga tuld : Ernst Enno“ (2000) avas mulle viidete laeka ka luuletaja Ester Andri suunas nime all Elisabeth Fluss: „8.03.1930 peeti Haapsalu gümnaasiumi aktusesaalis kirjandusnädala raames rohkearvulise osavõtjaskonnaga suurejooneline kirjandusõhtu, mille raames E. Fluss pidi refereerima Enno loomingut ja gümnaasiumiõpilased esinema deklamatsioonide, soolo- ja koorilauludega Enno sõnadele. Sellelt ürituselt Enno ei saanud puududa, sest [tütar] Liki oli üks kõnealustest gümnaasiumiõpilastest“ (lk 277). 

Ka kirjutab Elin Toona, et „Elisabeth Fluss-Teaste oli jäänud Erni [Ernst Enno] perekonnast eemale. Nüüd valiti tema mees Läänemaa Seminari juhatajaks ja nad tulid Haapsallu. Ella [Enno abikaasa] sai tagasi ühe oma parima sõbranna“ (lk 259). Hiljem saadab Elisabeth kirju mälestustega Ernst Ennost Karl Eduard Söödile (1862–1950). 

Tegelikult sõlmusid suhted juba Valgas Eesti Hariduse Seltsi kaudu lasteaedu korraldades – ettevalmistav etapp eestikeelse gümnaasiumi avamiseks, kus seltsiga samal tänaval elas ka koolipoiss Bernard Kangro. Ja ennäe! Kangro trükki toimetatud raamat „Koolilinn Valga“ (1984) toob meieni kaks pilti: lk 68 (Karskuseksami sooritajad Valga Poeglaste Gümnaasiumist, 27. veebruaril 1927, teiste seas Alfred Fluss) ja lk 73 (VPG koolikooperatiiv „Merkuur“, 1927, esireas uhkete vurrudega A. Fluss ja teises reas B. Kangro). 

Siit on kiviga visata Kangro autobiograafilise romaanini „Kipitai“ (1992): „Klassijuhatajaks oli meil nüüd Petserist tulnud värske inspektor Fluss, kes oma vurrude pärast sai kohe nime Pürst. Hüüdnime võtsime küll vastu, aga tema enese alguses väga visalt. Ta positsioon inspektorina ja moralistlik hoiak nõudis omalt klassilt rohkem kui meie pehme Leoga olime harjunud. Vägikaikavedamine küündis nii kaugele kui sai teatavaks, et ta abiellub ja lahkub Haapsallu seminari juhatajaks; siis olime tema poolt ja valmis võitlema tema eest.“ (Lk 148–149) 

Sõna pürst on mu lapsepõlvest tuttav, kadakasakslasest tädid saatsid mind ühtelugu pürsti tooma, et teppichi pealt kokku pühkida mu tekitatud praht.

Elin Toona raamatu Ernst Ennost võiks iga usu poole pürgija inimene läbi lugeda. Et mõista usu ja luule seoseid ja pingeid suguvõsas „õigema“ usu nimel. Elisabeth heidab ka välkvalgust Friedebert Tuglase ja Ernst Enno viimase surmani hõõguvale konfliktile (lk 132–133). 

Kahju, et luuletaja Ester Andri ei ole peale lapsepõlvemälestuste rohkem kirjutanud, kuid on näinud lähedalt luuletaja Enno tõrjumist ja „unustamist“ nooreestlaste poolt Valka ja Haapsallu. Mõistan paremini tema peitumist „salanime-varjunime“ taha. Hingerahu huvides. Kas ongi juhus, et Ester Andri poja nimi on Andri, õpetamisega temagi seotud? Kas kusagil on ajatormidest säästetud Elisabethi pabereid-kirju, ei tea. 

Me ei saa ka öelda, et luuletaja Ester Andri oleks täiesti unustatud – ei, 1991. aastal laulavad ja mängivad pille tollased Tartu Lasteteatri noored Heilo Aadla, Merle Antson, Sven Antson, Friedrich Fromm, Kalev Kudu, Aare Laak, Liina-Riin Olmaru, Kaja Soieva, Anne Türnpu helikassetil „Kõik mu ümber lauluks muutub“, ühte tuumakamat valikut läbi eesti ja maailma luule ajaloo ning lõpetavad lauluvaliku sümboolselt Ester Andri pisut visnapuuliku luuletusega „Kevadel“ kogust „Viit“. Eks Vanemuise draamastuudio viljastav vari Jaan Toominga ja Ülo Vilimaaga oli abiks!

Olen üle poole sajandi antikvariaatide luuleriiulitele uudishimulikke ning igatsevaid pilke heitnud – Ester Andri pisike luuleraamat „Viit“ (1930), väljaandjaks Eesti Ev.-Lut. Kiriku Noorsootöö Sekretariaadi kirjastus nr 2, on jäänud mulle kättesaamatuks. Enda lohutuseks võin öelda, et Ester Andri pisukest luuleraamatut ei saa meie raamatukogudest koju laenutada – haruldusi antakse vaid kohapeal lugemiseks. 

Nõukogude võim tegi hävitustööd usuraamatute hulgas hoolikalt. Aga Eesti Kiriku lugejale valin (lisaks jutuks tulnud luuletusele „Kevadel“) maitseprooviks pisut ernstennoliku, aga Enno (1875–1934) kaudu ka bo-yin-raliku (1876–1943) mündiga luuletuse:

Rahulaulu mühab kojukutsuv hiis

Lendab janutsedes, armastades hing –

hõõgub rõõmu, hõõgub valu;

kitsas hingele on maine lennu ring,

umbne trööstiv lootustalu.

Hõõgub rõõmu, olles üksi, olles kurb –

valu hõõgvad armusilmad,

igatsusi hõõgub elupakil urb –

hinge salasemad ilmad.

Mahe kauge kutse – igaviku viis –

avar süli – Isamaja …

Rahulaulu mühab kojukutsuv hiis –

hinge kitsuses ta kaja.

Kevadel

Ju lokkab valge sirel kiirikullas,

tall’ kevad saatnud kirenooled;

ju armuigatsused tõusumullas,

neil andumiseihkes hooled.

Arm kutsub hinge, hõõgub, õitseb, hüüab,

õnn näitab igaviku palet;

nii elu mullast valla ihkab, püüab,

et jätta köidikuid ning valet.

Üks olla kõiksusega hinge tahe,

on tahe kõiges näha venda

ning naerul sõuda üle lootuslahe – 

ei-millegina tunda enda.

Vallo Kepp

Pildigalerii: