Tunnetada Jumala au
/ Autor: Eesti Kirik / Rubriik: Päevateema ja palve / Number: 11. juuni 2003 Nr 25 /
Ja need hüüdsid üksteisele ning ütlesid: «Püha, püha, püha on vägede Issand! Kogu maailm on täis tema au!»
Js 6:3
Käisin ükspäev mööda linna jalutamas, õhtul… hilja… Linn oli täis mõttetult sumisevaid ja räuskavaid noorukeid, kes jõi õlut, kes kimas autoga, kes väitles politseiga… Millegipärast tuli masendus peale.
Käisin ükspäev mööda metsa jalutamas, hommikul… Hilja… Mets oli täis prügihunnikuid ja sodi, mille meie inimesed olime sinna viinud… Millegipärast tuli ka seal masendus peale.
Olin kord jällegi linnas… õhtul… natukene varem… Ja järsku kuulsin kellade kaja… Õigeusu kirikus algas õhtune teenistus, ja millegipärast oli hinges nukker, aga samas helge tunne.
Veel teinegi kord olen kellade kajast heldinud, seekord metsas, laupäeva õhtul kusagil kella kuue paiku… Tegelikult küll täpselt kell kuus, sest siis lüüakse minu suvekodu lähedases kirikus hingamisepäeva alguse kelli, oled omateada kusagil sügaval metsas, tõsi küll mitte eriti kaugel alevist, nii umbes 2–3 kilomeetrit, ja kuuled, kuidas metsa häälte sisse kostub kauge kella kaja, see on ilus elamus.
Selliseid näiteid võime vist tuua lõpmatuseni, nii neid, mis tekitavad meis masendust, kui ka neid, mis panevad meid heldima. Kahjuks on häirivad asjad pahatihti seotud inimesega, tema tegevuse või tegevusetusega, ja hinge hea tunde tekitavad asjad seotud Jumalaga või tema looduga. Muide, inimese kiituseks – ta nimelt ei tee alati koledaid asju, nii olen ma näiteks nautinud raielanki. Seal olid mehed oma töö hästi teinud, kusagil ei olnud näha lagastatud maad.
Aga kui sa saad inimese tehtu üle rõõmustada, on tegu harukordse juhusega, parimal juhul ei riiva inimese tehtu sinu silma… Muide, ka seal raielangil oli inimese tegevus ainult üks faktor, pigem rabas avaruse tunne, kui sa hakkasid nägema pinnavorme, mille olemasolust sul siiani polnud aimugi.
Kui sageli me näeme Jumala au? Tegelikult on hoopistükkis õige küsida, kui sageli me selle ära tunneme. Me inimesed oleme vist ikka nii palju rikutud, et Jumalat võime tajuda ainult tema loodu kaudu, tavaliselt… Kui puutuksime kokku Jumala pühadusega, Tema auga otse, siis ei suudaks me seda taluda, otsekui jüngrid ei suutnud taluda kirgastatud Jeesust… Samas on meis kõigis säilinud mingi mälestus kunagi olnust ja nii olemegi kurvad kohtudes millegi sellisega, mis meile kunagist lähedust Jumalaga meelde tuletab.
Püha on meie Jumal ja maailm on täis Tema au! Kahjuks oleme praegu võimelised seda ainult mõistusega endale sisendama, sest kui me Jumala au tõesti näeksime, siis suure tõenäosusega ei kannataks me seda välja.
Urmo Saks
