Ühe kiriku kaks sünnipäeva

Kraavi kirik ja vaimulikud Enno Tanilas (vasakult), Andres Mäevere, Margit Lail ja Üllar Salumets.

Kirikuaasta alguse esimene advendiküünal süüdati Võrumaal Kraavi kirikus aastapäevameeleolus: prohvet Eelija kiriku ehitamisest möödus 110 aastat ning 10 aastat tegutsemisest EELK Urvaste koguduse abikogudusena.

Kirik on koguduse kooskäimise koda, kus kuulutatakse Jumala Sõna ning jagatakse armulauda. See mõte oli Kraavi inimestele jalale lambiks, kui nad kümmekond aastat tagasi Urvaste koguduse toonase õpetaja Villu Jürjo jutule läksid sooviga jätkata vaimulikku kooskäimist Urvaste koguduse abikoguduse ehk filiaalina. Õigeusu taustaga inimesed vaatasid valuga oma ajaloolise pühakoja lagunemist (katus sisse kukkumas, aknaklaasid katki, interjöör laiali kantud) ja arvasid päästvaks ideeks liitumist luterliku kogudusega.

Konfessionaalne muutus

See ei olnud mureks: eks Jumal ole sama. Küllap on kümneaastane tegutsemine aktiivse (abi)kogudusena ilmekaks tõestuseks, et astutud samm oli õige.

«See oli rahva soov. Sisulist diskussiooni õigeusk-luterlus ma ei mäleta, asjad liikusid kuidagi loomulikult ja kindlalt,» meenutab õp Jürjo Eesti Kirikule täna.  Urvaste vaimulikuna lõi ta ise praktilistes töödes kaasa, näiteks tõi Saaremaalt Saare Dolomiidist tellitud dolomiidist altari Kraavile ning Võru Katariina kirikust altarimaali (tundmatu autori vene õigeusu laadis töö), mille ta aastate eest oli saanud Kavilda kirikust.

Kroonlühter rektori kabinetist

Õigeusuaegset toretsevat stiili esindab tänases Kraavi kirikus suursugune kristallripatsitega ning tsaari krooni sümboolikaga kroonlühter. Lühtril on esitlemist vääriv lugu. 1977. a viidi see restaureerimiseks Leningradi, edasi anti Tartu Ülikooli rektori kabinetti, kus see aastakümneid oli vaikivaks tunnistajaks tähtsate teadusmeeste kohtumistele.

Toonane rektor Peeter Tulviste, saades teada oma töökabineti valgusti päritolu ning olles lugenud Eesti Kirikust Kraavi kiriku ennistamisest pühakojaks, seisis hea kroonlühtri kodukirikusse tagasiviimise eest. Muide, Peeter Tulviste oli ka pühapäeval Kraavil kirikuliste keskel ning võttis vastu koguduse tänu.

Esimesel advendipühapäeval saab täpselt kümme aastat, kui Kraavi kirikus on peetud regulaarselt luterliku liturgiaga jumalateenistusi, on ristitud 17 last ja igavikuteele saadetud 62 surnut.

Praegu on kirikuvanemaks Miina-Elaine Zimmermann, kelle ülesandeks on kirikukelli helistada ning kirik ja altar teenistuseks ette valmistada. Matusekelli lööb ja ahjusid kütab Raivo Kolats. Organist on Virge Ventsel, vaimulikuks Urvaste õpetaja Üllar Salumets.

Pisikese koha suur sündmus

«Saame ütelda, et kirik on täidetud rahvaga,» ütles Võru praost Andres Mäevere esimese advendipühapäeva kogudusele jutlust pidades. Tõesti, kõik soovijad ei pääsenud enam istuma, kirikulisi oli rohkem kui sada. Praost pani kogudusele südamele kasvatada jõulude ootamise valgust: kui me igal pühapäeval liidame uue küünla varem süüdatule, siis saab valgust rohkelt ja see jääb püsima meie südametesse ka siis, kui jõulud juba möödas.

Vaimulikena teenisid kaasa Margit Lail ja Enno Tanilas. Laulis duett Virge Ventsel ja Siiri Kalvik, harmooniumil saatis Elviira Varik-Zaborski ning Urvaste koguduse naiskoor, dirigeeris Erma Kallasse. Puhkpillimuusikat tegi Antsla pasunakoor Peeter Iheri juhendamisel. Pärast armulauaga teenistust liiguti kogudusemaja saali, kus südamlikus õhkkonnas jätkus koosviibimine veel tunde.

Ühe õigeusu koguduse lugu

Kraavi õigeusu koguduse sünniaeg jääb esimesse venestusaega 1845–46, mil Urvaste kihelkonnas astus õigeusku umbes 820 talupoega. Algul oli nende keskus Viselas, kus kasutati kooskäimiseks heinaküüni. 1847 asutati kogudus ametlikult ja 1866 toodi koguduse keskus Kraavi külla, kuhu ehitati puust palvemaja. 1895 ehitati prohvet Eelijale pühendatud kivist kirik, mis läks maksma 9000 rubla ja mille maksis kinni õigeusu sinod.

Esimesteks vaimulikeks olid isa ja poeg Joann ja Georg Kolon. Nimekamaks preestriks oli aga Johannes Kraav, kes mõrvati 1941. a hävituspataljonlaste poolt. Nii on Kraavi kirikul ka oma märter – süütult hukatud kuulutaja – olemas. 

Õigeusu koguduse tegevus lõpetati 1986. a, varad anti üle riigile ja õigeusu kirikule. Ikonostaas on tänaseni Võru Koduloomuuseumis.

Liina Raudvassar