Ühe palvemaja ehitaja lugu

Täna möödub 125 aastat Timofei Luhametsa sünnist.
Timofei Luhamets sündis 2. veebruaril 1886. aastal Luhamaal Määsi külas, praegusest piiripunktist umbes poole kilomeetri kaugusel. Ta ristiti Pankjavitsa õigeusu koguduses. Timofei vanemad olid mõlemad põlised Luhamaa elanikud.
Soldati poeg
Isa Mihhail (snd 1859) oli Gattšinas suurtükiväelane. Kui puhkust sai, tuli koju Luhamaale. Veel leidub inimesi, kes mäletavad seda jämedate käsivartega laiaõlgset meest. Ei olnud Mihhailile probleem kummulivajunud heinakoorem püsti lükata või kümnepuudaseid soolakotte teisele korrusele kanda.
Suur kasv jäi eriti silma, kui ta oma väikese naisega teed käis. Kui mõni kraav ette jäi, võttis ta naise kaenlasse ja sammus edasi. Setumaal sagedastest kaklustest jäi Mihhail enamasti kõrvale, sest tülid juhtusid lõppema just siis, kui ta kohale jõudis.
Kord mõtles pere minna Venemaale paremat põlve otsima. Erinevalt paljudest väljarändajatest otsustas Mihhail minna esmalt üksi maad kuulama. Kui ta tagasi jõudis, teatas perele: ei me lähe kuhugi.
Usklik ema
Ema Jevdokia (snd 1860) ehk Kukumama oli pisikest kasvu naine. Lapsed pärisid ema saleda joone. Kuigi Timofei oli isast tunduvalt väiksem, oli ta siiski kõva heinaniitja.
Kukumama oli sügavalt usklik inimene. Ta palvetas palju ja igal pühapäeval kõndis 14 versta Pankjavitsa kirikusse. Jumal laskis elul hästi korda minna ja ema palved said õnnistuseks ka järeltulevatele põlvedele.
Kaupmees
Kolm aastat käis Timofei Pankjavitsa koolis, eestikeelsed tähed õppis ta hiljem iseseisvalt juurde. Veel vanas eas oli ta oma suure hariduse üle uhke. Seda oli ju kolme aasta jagu rohkem kui tema naisel ja paljudel teistel Luhamaa elanikel.
Palju ei puudunud, et Timofei oleks veel edasigi õppinud. Nimelt pakuti ilusa lauluhäälega noormehele tasuta õppimisvõimalust Petseri vaimulikus seminaris. Timofei loobus. Hiljem ütles, et talle poleks sobinud preestri kirjud riided.
Ka koju ei kavatsenud Timofei jääda. Küla kasutas ühist põllumaad, mis jõukust majja ei toonud. Soldati poeg pidi ennast vaesemate hulka arvama. Tuli otsida lisateenistust. Nii leidis Timofei kaupmehe tee. Ta vedas põrsaid Riiga, Pihkvasse ja Peterburi. Tagantjärele selgus, et ka 1917. a oktoobripöörde ajal viibis ta Peterburis, kuid kuulsatest sündmustest sai teada alles lapselaste käest, kes seda koolis õppisid.
See-eest edenes Timofei äri hästi ja peagi avas ta Petseris teemaja ehk tsäimaja. Oli mehi, kes eeskuju võtsid. Ainus häda – nad ei saanud sigu edasi müües enam seda hinda, mida olid ostes nende eest maksnud.
Läbi raskuste taluperemeheks
Ajad muutusid ja Timofei pidi minema nii Esimesse maailmasõtta kui Vabadussõtta. Ta püüdis sõjast pääseda kas või iseennast sandistades. Palju ei tahtnud endale viga teha ja nagu selgus, vähesest ei olnud kasu. Õnneks tuli ta tervena koju tagasi.
Keerulistel aegadel otsustas Timofei teoks teha oma unistuse ja osta talu. Teemaja Petseris müüs ta maha, kuigi hind kujunes loodetust väiksemaks. Mõte suurest talust Luunja vallas tuli unustada. Tagantjärele märkas Timofei selles Jumala kätt, kes teda hilisemast küüditamisest päästis. Ja müüdud teemaja hävis suures Petseri tulekahjus.
1919. aasta kevadel ostis Timofei talu Võrumaale Laitsna (Veclaicene) valda. Pärast tehingu sooritamist kaotas senine raha kehtivuse ja Timofei kartis, et omanik nõuab talu tagasi. Korduvalt käis ta Lätimaal müüja juures arveid klaarimas, naiselegi ei julgenud rääkida.
Hiline perekonnanimi
Kui 1920ndatel hakati setudele perekonnanimesid andma, elas Timofei juba Võrumaal. Pärast talu ostmist ta ametnikega kokkupuuteid ei otsinud. Nii jäigi ta ametlikult perekonnanimest ilma. Naabrite jaoks oli ta Timofei Mihailov. Alles 23. märtsil 1939 on välja antud siseministri käskkiri, millega perekonnanimetu Timofei sai nimeks Luhamets. Nime valikut mõjutas Luhamaa päritolu.
Ärkamine
1930ndatel hakkasid vennastekoguduse vennad Laitsna vallas Piibleid ja vaimulikku kirjandust levitama. Vennad tulid Tallinnast, jäid Laitsnasse mitmeks päevaks ja kus neid vastu võeti, seal pidasid taludes õhtuti palvetunde. Osavõtjate seas oli palju uudishimulikke. Ühel sügisõhtul otsustasid neli noort inimest oma elu Jeesusele anda. Kuna need noored olid ümbruskonnas tuntud ja ausatest peredest, äratas selline otsus paljude tähelepanu.
Kord peeti palvetundi Luuts­ni­ku koolimajas. Timofei tuli parasjagu veskilt, nägi, et koolimaja oli rahvast täis, ja läks uudishimust kuulama. Veskilise riidedki olid seljas. Kõige kohta, mida ta seal kuulis, tundis Timofei, et see oli nagu isiklikult talle räägitud. Tema elus sündis otsustav pööre. Lisaks ostis ta endale Piibli, hakkas seda iga päev lugema ja kogu perega kodus palvet pidama.
Laitsna palvemaja
Rõuge kirik oli kaugel ja taluhooned suurt hulka inimesi ei mahutanud. Sageli peeti palvetunde taluõuedel. Nii tekkis vajadus palvemaja järele. Kolm peremeest lubasid maad ja liisk langes Timofeile, kes eraldas ühe hektari oma talu maadest ning kinkis selle palvemaja ehituseks. Selle kingituse pärast nimetas Voldemar Ilja oma monograafia 5. köites Timofeid aadliku südamega talupojaks.
Palvemaja ehitus algas 1935. aastal. Koos poeg Aleksandriga alustas Timofei kivide vedamist ehitusplatsile. Esimesel suvel valmis alusmüür ja talgutöö korras valmistati saviplonne, mis 1936. aastal seinteks laoti. Suureks abiks oli pott­sepp Kartsep, puutööd tegid vennad Elmar ja Evald Ilja.
Suve lõpuks oli maja katuse all. 1937. aastal sai palvemaja lõplikult valmis ja 12. septembril 1937 pühitsesid selle sisse Rõuge õpetaja Johannes Hiiemets, õpetaja Eugen Tanner ja vennastekoguduse vanem Jüri Leidtorff. Uues palvemajas oli kaks saali, üks 700, teine 200 inimesele.
Palvemaja valmimise ajaks oli kohapeal juba üle kümne kuulutaja venna. Sellevõrra tagasihoidlikumaks jäi aga ilmalik elu. Võru linnas öeldi, et Laitsnasse peab minema ainult Piibli ja lauluraamatuga, muidu seal rahvast kokku ei tule.
Kommunistlik häving
Elu Laitsna palvemajas edenes ka sõja kiuste. Jumala abiga tulid noored usklikud vennad rinnetelt elu ja tervisega tagasi. Timofei ütles jutlust ja laulis meeskooris oma poja dirigeerimise all. Kuigi Timofei tehti kulakuks, pääses ta imekombel Siberi-teest. Tõsi, oma talust tuli tal siiski mõneks ajaks välja kolida.
1960ndate algul peeti Laitsna palvemajas viimased palvetunnid. Inimesi oli rohkesti kokku tulnud. Seejärel tuldi kolhoosist võtmete järele … Palvemajja pandi elama linnast väljasaadetud «tööpõlgurid» ja hoonet kasutati viljalaona. Aastal 1970 kuulsid naabrid ühe esmaspäeva hommikul hirmsat raginat palvemaja poolt. Partei käsul tegid traktorid oma töö – palvemaja lammutati.
Suure pere eestpalvetaja
Timofeil oli suur pere. 20aastase noormehena kosis ta naabertalust 16aastase Marie. Peres sündis 11 last, kellest 4 surid väiksena, üles kasvas 5 tütart ja 2 poega. Vanem poeg Aleksander oli tegev Laitsna palvemajas ning jätkas jumalariigi tööd hiljem köstri, organisti, koorijuhi ja lõpuks Urvaste koguduse õpetajana. Aleksandri poeg Joel Luhamets on praegu Tartu Pauluse koguduse õpetaja ja pojapoeg Kristjan teenib Kambja kogudust.
Timofei järeltulijad osalevad praegu aktiivselt nii luteri, baptisti kui metodisti koguduste töös, ta ise jäi lõpuni õigeusklikuks. Timofei onutütre ja täditütre abikaasade eestvõttel ehitati Luhamaa õigeusu kirik (1932). Timofei onupoja pojatütar Külli Salumäe osaleb kirikutöös Viljandis.
Vanas eas elas Timofei oma laste juures. Seal ta palvetas põlvili ja valju häälega toanurgas, nägu vastu seina. Teised askeldasid ümberringi argipäevaseid toimetusi, lapsed jooksid ringi, aga vanaisa palvetas.
Kojukutse oma Issandalt sai Timofei 83aastasena 9. aprillil 1969. aastal. Ta maeti oma abikaasa kõrvale Rõuge Jaani-Peebu surnuaiale. Tänaseks on Timofei ja Marie Luhametsale sündinud 44 lastelastelast ja tasapisi kasvab peale ka viies põlvkond.
Kristjan Luhamets