Ühine elu, ühine vastutus

Rindeteated. Elu alused näivad vappuvat. Igal hommikul-õhtul uued ehmatavad faktid. Meieni jõuavad kaadrid, kuidas pagulased jalgsi läbi tõrjuva Ungari päästva Saksamaa poole liiguvad, Angela Merkeli pildid pihus. Meieni jõuavad üha kasvavad arvud, kui palju inimesi on Vahemeres päästetud, kui palju on traagiliselt hukkunud. Kuidas inimesed vaevlevad põgenikelaagreis. Meile näidatakse päev-päevalt surma ja kannatusi. Loeme ärevusega, kui palju põgenikke on Saksamaa, Inglismaa, Soome jt valmis vastu võtma ning millised on meile, Eestile, määratavad uued kvoodid.
Ja kui kajastatakse, kui palju Eesti omavalitsusi on nõus pagulasi vastu võtma, siis saab ilmselgeks, et meile pole olukord ja meie roll selles olukorras sugugi selge.
Julgustav oli paavst Fran­cis­cuse pöördumine Euroopa inimeste poole, kristlaste poole. Tema sõnul peaksid kõik kogudused leidma võimalusi kasvõi ühe pagulaspere aitamiseks. Nõnda loomulik ja rõõmustav on ka Eesti Evangeelse Luterliku kiriku hoiak, see, et mitukümmend kogudust on valmis pagulasi aitama. Need on tugevad sõnumid ühiskonnale: tuleb ületada hirm ja kahtlused ning aidata. Leida igaühel endas üles need jõud, võimalused, oskused aitamiseks.
Aitamine, teise inimese kannatustest osavõtmine, empaatilisus on inimese loomulik tarve. Osadustunne kannatanuga ei puuduta ainult religioosseid inimesi, kaastunne on tervele, vabale inimesele loomuomane. See ühendab meid.
Teine küsimus on siis, kui tuleb reaalselt hakata aitama. Raske on aidata, kui me pole taibanud oma osa suures tervikus. Ei saa nii olla, et ükski Euroopa riik jääks praegustest sündmustest puutumata, me ei saa tara ümber Eesti ehitada, ei füüsiliselt ega vaimselt. Me oleme omavahel seotud.
Ajalugu ei kordu, aga inimeste käitumismustrid korduvad. Tuleb mõttesse 1939. aasta, kui Eesti vabariik teise maailmasõja puhkedes püüdis hoida neutraliteedi poliitikat, mil toonased riigijuhid kinnitasid, et olgu Euroopa sõjatules, me ei lase Eestit sõtta kiskuda. Tagantjärele tarkusega, mis pole muidugi mingi tarkus, saame tänapäeval öelda, et see ei olnud võimalik. See oli uinutav rahu kuulutamine, petlik enesesisendus, kui mürsud lõhkesid ukse ees.
Praegu teame, et rahvana oleks me pidanud olema ettenägelikumad, valmistuma halvimaks, olema valmis tegutsema, väljapääsu otsima. Meie väike riik oli toona üks lüli suures poliitikas, olime sõjas enne, kui algasid lahingud Maarjamaa pinnal. See kõik on jah tagantjärele tarkus. Aga ehk on siiski ajaloost õppida? Oma mõtlemist korrastada mineviku sündmuste ja toonase mõtlemise valguses.
Mida siis teha? Küsimus pole praeguses globaalajastus, kõik ajastud on globaalajastud. Kõik inimesed on üksteisega siin planeedil Maa seotud. Koos loome ühist ajalugu, ühiseid sõdu ja ka rahu. Koos vastutame. Tuleb endale tunnistada ilustamata praegust olukorda ja püüda koos leida lahendusi. Tuleb leida ühisosa erinevate arvamuste vahel. Mitte elada pettekujutelmades. Me elame sõjateadete väljas ja peame kohanema. Valmistuma. Seejuures peame olema inimesed, olema väärikad.
Me kuuleme, et põgenikke saabub meie mandrile väga erinevate motiividega, aga praeguses olukorras pole meie võimuses lahata, kes millisel põhjusel siia tuleb. Ja siin ei aita põgenike süüdistamine ja vastastikune sõitlemine. Inimesed pagevad oma kodudest, hukkuvad, on rängas olukorras, ja neid tuleb aidata.
Jah, me ei tea, kes toimetab selle massilise pagemise ees, taga ja ümber, miks ära tullakse, kuigi peaksime teadma. Me ei tea kõike. Tegelikkuse faktid on aga järgmised: nad on inimesed, kes on hädas, ja nad on siin. Teiseks, nende siiatulek on suurelt jaolt eurooplaste koloniaalvallutuste tagajärg. Vallutades need maad ja ammutades sealt rikkusi, millest kasvas ja vormistus osaliselt Euroopa praegune tase, löödi segamini sealsete rahvaste ja riikide normaalne arengukäik. Selle plahvatuslik tulemus on praegu käes.
Kolmandaks, ka meie, eesti rahvas ja riik, elame praegu kaudselt suuresti sellesama Euroopa praeguse taseme toel, seega oleme samuti vastutavad, kaudselt küll, aga vastutavad. Ja ikkagi mitte ainult mineviku pärast, vaid eelkõige sellepärast, et Looja on meid loonud inimesteks, kellele on antud lihtne, aga raskesti teostatav käsk: armastage üksteist.
Kirjas on ka: armasta oma ligimest nagu iseennast, tee teisele seda, mida sa tahad, et sulle tehtaks. Sõltumata sellest, mida me võtame ette Euroopa riikide tasemel, kas otsime tühje alasid, kuhu pagulased suunata, või leiame muid lahendusi, üksikisiku tasemel peame olema inimesed ja suhtuma kannatavatesse inimestesse oma jumalikule staatusele vastavalt.
Poliitika toimib omasoodu. Me ei saa oodata, millal sõjalised ja poliitilised operatsioonid lähteriikides annavad tulemusi, mis loodetavasti lahendavad olukorra selle tuumas. Inimesed, pagevad inimesed, on elavad olendid ja nendega tuleb tegelda kohe, sest need inimesed on juba siin.
Aidakem kannatanuid nii mõttes, sõnas kui teos.

 

 

 
 

Katri Aaslav-Tepandi,
teatriõppejõud, UI teoloogiamagistrant
 

 

 

 

Tõnu Tepandi,
EMTA lavakooli professor