Ühiselt elamise kunst

Paljud juba pingutavad, leidmaks päriselt toimivaid interdistsiplinaarseid töömudeleid koguduste põimumiseks kogukonnaga.

Annely Neame. Foto: Meeli Küttim

Kirik on algusest peale ja kuni Jeesuse tagasitulekuni Jumala misjoni funktsioon maailmas (Missio Dei) ning sellisena peame olema inimeste jaoks täiesti relevantsed (Mk 16, Mt 28).

Kirikus käimise tähendus

„Tulge kirikusse“ mudel ei toimi, sest kirikus käimise tähendus inimeste jaoks on täiesti erinev sellest, mille jaoks Jeesus inimesi ennast järgima kutsus. Kirik peab kuulutama evangeeliumi Jumala kuningriigist ning evangeeliumi kuulutuse vastuvõtmine peab inimest segama, piisavalt ärritama ja muutumisele õhutama. Metanoia (meeleparandus) on kreekakeelne sõna, mis tähendab suuna muutmist 180 kraadi.

Jeesus kuulutas evangeeliumi sõnadega „Paranda meelt! Järgi mind!“ ning sellele kutsele pidi ja peab reageerima, tolerantsus ei aita ja ükskõiksus ei ole võimalik. Evangeeliumi vastuvõtmine muudab inimese elu täiesti ja peabki muutma. Jumala sõna ise ei muutu, isegi kui erinevate meetoditega leitakse võimalusi tõestada evangeeliumist lähtuvat mugavat eluviisi või inimeste ärakasutamise võimalusi.

Evangeeliumi kutse ei aegu

Evangeeliumi ei saa „välja kannatada“, evangeeliumi kutse ei aegu. Evangeeliumi kutse vastuvõtmine on ühel või teisel viisil ümberolijatele äratuntav ja sellest on ka teistel „kasu“.

Üha laiemalt ja selgemalt on ühiskonnas nähtavad ühise teekonna, lihtsama eluviisi, loodu(se) hoidmise, üksteise eest hoolitsemise, loovate lahenduste, rahu poole püüdlemise ja erinevuste omaksvõtmise soovid.

Selgeks on saanud, et meie kogudusi ei aita ükski programm ega lööklaused, kui kutsumise ja tegevuste arendamise suunda ei muudeta. Inimesi ei ole mõtet kutsuda kirikusse, kui pärast ristimist ja leeri on ainus võimalus koguduses kaasa lüüa kooris lauldes või hoogtööpäevadel osaledes.

Kogudus peab tegevust arendama väljapoole, sinna, kus on need inimesed, kellest kogudusel „ei ole kasu“. See on areng ühiselu ja osaduse suunas ehk konviviaalsuse suunas, mis on vaimuliku uuestisünni ja meeleparanduse teekond ja millel iga kristlane käib ise, aga millel ei saa käia üksi.

Minna inimeste juurde

Kiriku võimalus ja ülesanne on minna inimeste juurde. Kui kirikus käimiseks on vaja ära õppida uus võõrkeel ja sotsiaalsed normid, millega muudes eluvaldkondades pole midagi peale hakata, siis ilmselt on see surnud keel ja selle õppimine on vaid kallis hobi.

Kuna mina olen oma esimeselt hariduselt keeleõpetaja ja keelte õppimine on ka päriselt minu hobi, siis kinnitan, et keel ja sõnadega suhtlemise võime on inimeste eriline omadus. Keeleõpetajana väidan, et suhtlemise kaudu on keele õppimine kõige suurema kasuteguriga. Keele omandamise juurde käivad loomulikult sõnade, grammatikareeglite, häälduse õppimine, kuulamise, kirjutamise ja eluolukordades ettetulevate dialoogide harjutamine.

Keel võimaldab inimestel omavahel suhelda, seega kristluse-, usu- või kirikukeel on evangeeliumi vastuvõtmise juurde kuuluv uus keel, mida on tarvis õppida. Selle keele abil on inimestel võimalik suhteid rajada ning üksteist üles ehitada, kuulata ja mõista, väljendada armastust ja hoolimist jne. Samas Suuga teeb suure linna, käega ei kärbse pesagi, ei ole kiriku õpetuse ja elu eesmärk ning lobisemise eest pole vaja palka maksta.

Inimene on üksi, miks seda aga süvendada?

Inimesed tunnistavad praegu rohkem ja siiramalt kui kunagi varem vaimse tervise probleeme – depressiooni, ärevust, sõltuvusi. Inimesed on ka rohkem kui kunagi varem teadlikud oludest, mis võivad põhjustada või süvendada neid probleeme, näiteks palga- või toiduvaesus, üksindus ja isoleeritus, kiusamine ja vägivald kodus, koolis, tööl ja ka kirikus.

Vägivalda kirikus on Eestis veel vähe uuritud, aga oma töö kaudu olen intervjuude käigus kuulanud erinevaid lugusid pealt nähtud ja kogetud emotsionaalsest, vaimsest ja religioossest vägivallast.

Inimesed on üksi, aga millegipärast ikka veel rõhutatakse kirikutes erilise väärtusena nimetuks jäämist ja posti taha peitu minemist kui positiivset võimalust. Inimestel on lugematu hulk küsimata ja vastuseta küsimusi, aga ikka veel sisaldab kõige levinum jumalateenistuse mudel ühesuunalist kohtlevat vormi – liturgid peavad regulaarselt religioosseid tseremooniaid, milles pealtvaataja (koguduseliikme) roll on olla nõustuv või passiivne.

Kirikult ei oodata sekkumist

Samal ajal on maailmas ja ka Eestis selgelt tuntav avatud kogukondade, meeskondliku ja erinevate kaasava juhtimise, idu- ja sotsiaalse ettevõtluse liikumine. Seda liikumist on kirikul mõistlik võtta kui inimeste soovi kuuluda ja kaasa rääkida. Kirikult oodatakse järjest vähem sekkumist inimeste isiklikku ellu ja poliitikasse, seda pigem isegi taunitakse ja tõrjutakse, sest kuidagi on juhtunud nii, et kirikust on saanud kas moraalipolitsei või liberaalsete väärtuste eest seisja. Arvan, et mõlemad rollid on kirikule kolmanda- või neljandajärgulised.

Kirik on Kristuse ihu maailmas, selles ajas ja ruumis, milles elame. Iga inimene, iga rahvas ja iga põlvkond peab alati ja jälle ennast Kristuse ihus leidma ja siis vastavalt koos toimima hakkama. Kirik on Jumala misjoni funktsioon maailmas ning kui kirik toimival ja harjunud kujul inimeste ja ühiskonna jaoks (enam) relevantne pole, siis sellist kirikut (enam) vaja ei ole.

Jumala misjon on maailmale hädavajalik, sest muidu ei saa inimesed teada, et Jumal neid armastab ning et ta ka neid endaga osadusse kutsub, ja selle üle me kirikus arutlema ei pea. Küsimus on, kuidas inimesed aru saavad, et Jumal neid armastab.

Inimesele on antud oskus arutleda

Inimeste ja inimkonna üks fenomenaalsemaid omadusi on kohanemisvõime. Kogu loodu on pidevas muutumises ja kohanemises. Kuid inimesi eristab muudest elavatest olenditest võime intelligentselt arutleda, hinnanguid anda, järeldusi teha ning vajadusel liikumissuunda muuta siis, kui harjumuspärased tegevused soovitud tulemusi ei too. Albert Einstein on öelnud: „Hullumeelsus on korrata ühte ja sama asja, ootuses saada erinevaid tulemusi.“

Mis tulemust Kirik ootab?

Jeesus ütleb, et tema järgijad tuntakse ära selle järgi, et nad üksteist armastavad (Jh 13:35). Ta kirjeldab, mida see armastus tähendab: toitke vaeseid, riietage alastiolijaid, külastage üksikuid ja hädalisi (Mt 25:31jj). Mõistlik on koguda aardeid taevasse (Mt 6) ning vagaks ja Jumalale meelepäraseks eluviisiks on mõistlik pidada leskede ja vaeslaste eest seismist ja üksteise eest hoolitsemist (Ps 146:9, Ps 72:12–13, 1Pt 4:7–10, 1Jh 3,17–18, Jk 1:27, Ap 4:34–35, 2Ms 22:21–22, Js 54:2, Js 58:6jj, Js 61 jpt).

Peame õppima koos elama

Mõistlik jumalateenistus on tuua oma ihu Jumalale elavaks ja meelepäraseks ohvriks (Rm 12:1). See on raske vaimulikku kasvu kätkev teema, mitte selle teadusliku keerukuse, vaid meie inimlike kalduvuste ja eelistuste tõttu. Selleks, et teada saada, mida me peame tegema ja mismoodi Kirik olema, peame koos elama õppima. Teistmoodi ei saa me Kirik olla.

Novembri lõpus oli mul võimalus koos Seth Chancyga Norra misjoniseltsist (NMS) külastada mitmeid EELKga seotud allasutusi, kogudusi ja sädeinimesi. Seth on NMSi konviviaalsuse (ühiselt elamise kunst) nõunik. Ühiselt elamise kunst (Conviviality) on Luterliku Maailmaliidu poolt välja töötatud vihmavari-termin, mis haarab endasse kogukondliku diakoonia ja kiriku missiooni olla Missio Dei osa.

Nelja pika päeva sisse mahtus kohtumisi, pikki arutelusid ja refleksioone juhtimise ja teenimise üle, rõõmsat äratundmist ja kurbi tõdemisi koguduste püüdlusest olla Jumalale kuulekas ja kogukonnas tähendusrikas. Meil on suurepäraseid initsiatiive, kus üks inimene või inimeste rühm on saanud selge visiooni ja kutsumuse teha head, ja nad teevad seda oma elu hinnaga.

Nad ei ootagi, et nende elu oleks lihtne, sest nad teavad, mida tähendab teenimine nii, nagu Jeesus teenis. Nad on teenivad juhid, sest juhivad protsesse, mille tulemusel paljude elu päriselt paremaks muutub – olgu see siis vangide rehabilitatsiooni toetades, rasketest sotsiaalsetest oludest tulnud lastele turvalist elupaika pakkudes, puuetega inimeste tööd ja elu korraldades. Need inimesed ja lood on paljudele tuttavad.

Liitugem missionaalse liikumisega

Kuid selgelt paistavad silma visiooniga üksiküritajad ja nende väike toetajaskond, kes on kogukonna teenimistöö „õigused“ välja võidelnud, kuid kes selles töös on üsna üksi. Kogudus ei ole pigem kogukonnatööga seotud või on seda ajuti, näiteks jõulude ajal või talgute kaudu.

Koos Sethiga uurisime, kas ja kuidas on kogudus seotud vaimuliku või mõne teise visionääri alustatud teenimistööga. Saime teada, et pigem ei puutu diakooniline teenimistöö ja koguduseinimesed omavahel kokku.

Tulles tagasi artikli alguses olevate mõtete juurde ning toetudes misjonitöö teoloogilistele alustele, sotsioloogilistele, vaimse tervise ja psühhosotsiaalsetele uuringutele ja põhimõtetele, kutsun Eesti kogudusi ja inimesi üles liituma missionaalse liikumisega.

Annely Neame

Vaata ka: https://Misjon112.eelk.ee

ja

https://urlc.net/xcMq

https://urlc.net/vEXq