Ühiskonda hoidvad lõimed

Eile möödus 28 aastat Eesti iseseisvuse taastamisest.
1918. aastal sündinud inimesed said 28aastaseks 1946. a. Kui ei oleks olnud sõda, okupatsioone ja anneksiooni, siis oleks kolm aastat varem, 1943. aastal peetud laulupidu ja muude ettevõtmistega tähistatud veerand sajandi pikkust omariiklust. Ligi kümme aastat oleks veel olnud vaja maksta Ameerika Ühendriikidele Vabadussõja ajal võetud laenu ning asunikel oleks üle kolmekümne aasta tulnud maksta talumaade eest. 1918 sündinud lapsed pidasid oma riiki iseenesestmõistetavaks, kuid nägid selle kadumist. 1991. aastal sündinutele on riik samuti nende elu osa, mitte imeline saavutus, nagu nende vanematele.
Tegelikult oli 1946. aastal kuri aeg, mil inimene tajus, et nii, nagu taevariik on lähedal, võib ka põrgu olla meie juures. Kõik oleneb sellest, mida inimesed üksteisele teevad. Mis aitas rahval püsida sel kurjal ajal? Mina arvan, et pere- ja sugulussidemed olid üheks lõimeks, mis võimaldas toime tulla ajal, mil võimuasutusi tuli pigem peljata kui neile loota.
1946. aastal elas üle poole rahvast maal ja üle kolmandiku elas linnades. Sõjaeelsete rahvaloenduste järgi olid kaks kõige tihedama asustusega maakonda Petserimaa ja Saaremaa. Tänapäeval elab üle 40% Eesti elanikest Harjumaal.
1946. aastal oli Eesti maa-alal palju võõra riigi sõjaväelasi ja Punaarmees oli ka diviis, kus rivikeelena kasutati eesti keelt. Praegu on meie territooriumil liitlaste sõdurid. Rahvusvaheline olukord on taoline, et ilma ei saa, kuigi mulle on meelepärane Eesti, kus teiste riikide relvakandjad käivad vaid pidulikel tseremooniatel.
Millised lõimed hoiavad tänapäeval ühiskonda koos, kui jätta kõrvale riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutused?
Pere ei ole ju kadunud, kuid väga paljud inimesed kas soovivad või on sunnitud üksinda toime tulema. Palju räägitakse kogu- ja vabakondadest. Ma ei oska öelda, kas meie linnade ja valdade inimesed tunnevad end ühtse kogukonnana või pigem on tegemist ühe volikogu valimisringkonna valijatega. Arvatavasti on asumi- ja külaseltsid rohkem kogukonnad. Paraku on inimeste hulk, kes seovad end vormiliselt seltsidega, vähenemas. Seda ka teistes Euroopa maades, kus mitmed väärika ajalooga ühingud ei jaksa enam oma majasid ülal pidada.
Tegusad seltsid on sageli projektipõhised ja taotlevad riigi või Euroopa Liidu raha. Inimeste vabal tahtel ja oma vahenditega tegutsemine on projekti kõrval sageli teisejärguline. Püsivam oleks, kui inimesed näiteks oma koduümbruse korrastamisel teeksid omavahel koostööd ja riik neilt maksuraha korjates arvestaks nende panust. Linna- või vallavalitsused aga ei takerduks vajalikke lubasid andes kõikvõimalike eeskirjade taha.
Samas on palju vabatahtliku töö tegijaid. Noortel inimestel on soov tegutseda, kuid ei kiputa end siduma liikmeksoleku ja liikmemaksudega. Näeme seda ka kogudustes. Muutumas on võib-olla ka elektroonilistes võrkudes suheldes sõprus- ja kogukonna tähendus.
Seadused, mis kohustavad riigiasutusi arvestama nn vabakonna arvamusega ja seltse kaasama, lähtuvad eilsest olukorrast. Kui ühingute liikmeskond on väike, siis tekib küsimus esindusest.
Vastuolulisi seiku märkame mitmel pool. Ühest küljest soovitakse keelata karistuse ähvardusel vaenukõne, teisalt on inimeste arvamusavaldustes liiga sageli üksteisele halvasti ütlemist ja nimetamist.
Mulle tundub, et oleme oma ühiskonnas muutunud liiga riigikeskseks. Ihaldatud töökohad on riigiasutustes. Turumajanduse sõnu kasutades jagab näiteks haigekassa tegelikult haiglate vahel raha, mida antakse raviteenuste lepingu nime all. Vene ajal oleks seda nimetatud fondide ja limiitide jagamiseks. Piiratud ressursi korral võib-olla peabki nii tegema.
Mõnelgi korral ei usuta, et inimesed teevad arukaid otsuseid. Kui jõustus igakuine 500-eurone maksuvaba tulu ja selle suurus aasta kohta muudeti sõltuvaks kogutulu suurusest, siis oli kuulda arvamusi, et küllap peavad paljud hiljem tulumaksu juurde maksma. Tegelikkuses pidi riik enammakstud tulumaksu rohkem tagasi maksma, kui juurde nõudma. Inimesed olid olnud ettevaatlikud ja ei kulutanud saadud raha, vaid kirjutasid avalduse, et neil arvestataks maksuvabaks vähem kui 500 eurot.
Üheks kindlamaks inimeste organiseerimise vormiks on saanud korteriühistu, sest sinna peab korteriomanik kuuluma. Teiseks on kogudus, millega liitub inimene, kes otsib oma Loojat ja ühendust temaga. Paljud arvavad, et usuelugi saab viljeleda üksi, kuid nad võiks mõelda ka sellele soovitusele, et kõik vaimud tuleb läbi katsuda, et nende vilja tunda. Too ülesanne on üksikule inimesele liiga raske.
Maailm meie ümber muutub. Meie elame maailmas, kuid soovime, et maailm ei valitseks oma muutlikkuse ja sageli ka petlikkusega meid. Julgustagu meid võitma maailma ka tänane kirikukalendri salm: „Teenigu igaüks teisi selle andega, mille ta on saanud, nagu Jumala mitmesuguse armu head majapidajad“ (1Pt 4:10).

 

 

 
 

Vootele Hansen,
kolumnist