Üks küsimus

Usupuhastuspühal, 31. oktoobril toimus Rootsis Lundi katedraalis reformatsiooni meenutuse ühispalvus. Milles seisneb selle sündmuse tähendus ja tähtsus?
Peapiiskop Urmas Viilma:
Luterlaste-katoliiklaste ühispalvus oli oma olemuselt erakordne ja ajalooliselt märkimisväärne mitmel põhjusel, sealjuures seetõttu, et see toimus osapoolte kõige autoriteetsemate juhtide tasemel.
Me oleme Eestis hakanud pidama iseenesestmõistetavaks oikumeenilisi palvuseid või jumalateenistusi, kus oma osa on kanda erinevate kirikute esindajatel. Mujal maailmas, sealhulgas Euroopas või ka Põhjamaades, ei ole see sugugi sama tavapärane.
Seetõttu oli ka Lundis toimunud palvus eriline, sest altari ees teenisid ühiselt paavst Franciscus ja kardinal Kurt Koch ning Luterliku Maailmaliidu president piiskop Munib Younan ja peasekretär pastor dr Martin Junge. Samal palvusel teenisid ka kohalike kirikute juhid, Rootsi luterliku kiriku peapiiskop Antje Jackelén ja katoliku piiskop Anders Arborelius. Oma esindajad olid saatnud palvusele nii Kirikute Maailmanõukogu kui mitmed teised oikumeenilised organisatsioonid. Tegemist oli kogu maailma kristlaskonda puudutava sündmusega.
Välisest olulisem on aga selle ühispalvuse sisuline tähendus, mis teenistuse palvetekstidest ning paavst Franciscuse ja õpetaja Martin Junge kõnedest esile tõusis. Mõlemad rõhutasid meie kirikute kuulumist ühte kirikusse kui Kristuse ihusse, ühtsust ristimises, pühakirja autoriteetsust ning Kristuse-kesksust. Märkimisväärne oli kuulda paavsti viitamas Martin Lutherile ning tunnustamas tema Jumalale keskendumist ja õpetuse Kristuse-kesksust või palvetamas andide eest, mida reformatsioon on kirikule toonud. Paavst rõhutas, et kristlaste ühtsus peab olema meie kõigi ühine prioriteet, sest seda, mis meid ühendab, on oluliselt rohkem kui seda, mis meid üksteisest eraldab.
Palvusel tunnistati ühiselt ajaloo käigus tehtud patte, vastastikust ülekohut ja vigu ning tõotati ühiselt lepituse teel edasi liikuda konfliktist täieliku osaduse poole.
Paavst Franciscus ja LMLi president piiskop Munib Younan allkirjastasid ka ühisavalduse, mille sisu lühidalt kokku võttes sisaldab tänu reformatsiooni teoloogiliste ja vaimulike andide eest; kahetsust nähtava ühtsuse rikkumise pärast nii luterlaste kui katoliiklaste poolt ajaloos; palvet, et Jumal oleks armuline ning võimaldaks luterlastel ja katoliiklastel kuulutada Kristuse evangeeliumi ning seista ligimest teenides õigluse eest ja vägivalla vastu üheskoos; kinnitust, et Jumala sooviks on konfliktide lõpetamine ning et kõik kristlased oleksid lõpuks üks (Jh 17:21).
Ühisavalduses tunnistatakse ka vastastikust igatsust ühise armulaua järele ning valu, mida armulauaosaduse puudumine tekitab, mistõttu ühine osadus armulaual seatakse konkreetseks eesmärgiks, mille saavutamisele teoloogiliste dialoogide jätkamisega soovitakse jõuda. Avalduses julgustatakse katoliiklasi ja luterlasi aktiivsele koostööle ligimese teenimise ülesande täitmisel ning inimväärikuse ja -õiguste eest seismisel, eriti mis puudutab abivajajaid või sõjapõgenikke.
Kindlasti on neid, kes ütlevad, et Luterlik Maailmaliit (LML) ei esinda sugugi kõiki maailma luteri kirikuid ega nende liikmeid. See on tõsi, kuid katoliku kiriku jaoks on just LML enamikku luterlikust maailmast esindav võrdne partner, kellega ollakse ühtsust ja osadust taotlevas dialoogis juba viiskümmend viimast aastat. Mõlema konfessiooni heategevuslikud abiorganisatsioonid – katoliiklaste Caritas Internationalis ja luterlaste World Service – allkirjastasid Malmö Arenal toimunud ühispalvuse järelüritusel ka koostöölepingu hädasolijate ja abivajajate paremaks koordineeritud toetamiseks.
Meie jaoks Eestis on nüüdsest veelgi olulisem luterlaste ja katoliiklaste vahelise dialoogi konkretiseerimine ning koostöö süvendamine Lundis allkirjastatud ühisavalduse vaimus. Selle algatuseks on järgmisel aastal toimuv ühine konverents teemal «Konfliktist osaduseni», mille ühises korraldamises piiskop Philippe’iga oleme juba kokku leppinud.