Üks õnnistusrikas karistus

Aastal 1603 ilmus Leipzigis raamat, millel pole mitte üksnes tähendusrikas mõjulugu tänapäevani, vaid ka kurioosne saamislugu. Raamat tekkis seepärast, et autorile määrati karistus.
Raamatul on barokne tiitel: «Psalter Davids gesangsweis, auf die in den lutherischen Kirchen gewöhnlichen Melodeyen zugerichtet durch Cornelium Becker» – eesti keeles umbes nii: «Taaveti laulud laulmise jaoks, luterlikkudes kirikutes tavapäraste meloodiatega seatud Cornelius Beckeri abil». See raamat oli pühendatud Saksamaa kuurvürstinnale Sofiele Dresdenis.
Cornelius Becker oli üliandekas õpetatud teoloog, pealegi väga võitlushimuline. 24. oktoobril 1561, niisiis 450 aastat tagasi sündinud Becker sai kahekümne kolme aastaselt magistriks, kes Leipzigis privaatselt ja Thomas-koolis tunde andis.
Hiljem sai ta Nikolai kiriku pastoriks, 1599. aastal liiatigi Leipzigi ülikooli teoloogiaprofessoriks.
Artiklites, kõnepuldis, aga eriti kirikukantslis astus ta vastu kalvinismile. Ta tegi seda nii suure õhina ja lärmiga, et Beckeri ülemused, võib-olla poliitilistel põhjustel, Beckerit oma ametit üheks aastaks maha panema ning seega ka võitlusest kalvinistide vastu loobuma sundisid.
Sundpaus oli agara mehe jaoks kõva karistus! Tema tegutsemistung otsis uut tegevusala ja leidis selle. Juba kaua aega olid kalvinistide edukad psalmilaulud teda vihastanud. Neil olevat «võõrad, võluvad meloodiad maailmahimukate kõrvade jaoks». Mõeldud oli niinimetatud Genfi psaltrit ja selle saksakeelset tõlget.
Selles mõttes on naljakas see, et Beckeri ainus laul Eesti lauluraamatus (aga ka Saksa lauluraamatus) on varastatud meloodiaga, mis on pärit just Genfi psaltrist! Luterlikke psalmilaule oli vähe. Martin Luther ise oli psalmilaule koguduse jaoks loonud, aga tema sõbrad ei olnud kahjuks teda endale eeskujuks võtnud. Beckeri mure oli, et Genfi psaltri laulud võiksid ennast luterlikesse kirikutesse sisse poetada.
Ammu kavatses ta Lutheri psalmilaule täiendada, aga alati oli ajast puudus. Nüüd – nüüd tal oli äkki küllalt aega! Ja ta kasutas seda! Eessõnas kuurvürstinnale kirjutas Be­cker tagasihoidlikult: sellepärast, et Luther enam ei jõudnud kõiki psalme värsistada, «nõnda me peame talle järele komistama, nii hästi kui meil on võimalik, ja peame väikeste täitekividega lünki täitsa täitma». Kõik psalmid said värsistatud!
Nende hulgas on ka koraal «Ma tõstan silmad ülesse», meie lauluraamatus nr 356 (Anton Jürgensteini suurepärases tõlkes). See laul on psalm 121 luuletusena, imeilusa lõpuga: «Jehoova varjul ilmaring, / Ta hoiul elab sinu hing; / Jehoova kaitseb kurja eest / ja päästab iga häda eest. / Jehoova nüüd ja igavest / sul hoidku sissetulemist / ja väljaminemist, et sa / võid olla üsna mureta!» Hea õnnistussoov, kui inimene kodust lahkub.
Becker kirjutas jumalateenistuse jaoks. Ja praktikuna soovitas ta oma tekstide jaoks kasutada meloodiaid, mis olid rahva hulgas juba tuntud. Niisugust uut laulu lauldakse kohe.
Becker valis meloodiad sihilikult välja: psalmi 22 esimene osa juhib ju tähelepanu kannatamisele – niisiis sel osal on paastuajalaulu meloodia, mis meenutab meile Kristuse kannatamist; teine osa juhib tähelepanu surmast päästmisele – seega on sel osal ülestõusmispühalaulu meloodia: «See päev on meile saabunud» KLPR nr 117.
Samal ajal näeme, kuidas Becker salme just nagu Luther Kristuse sõnumina interpreteerib – vastupidi Galviinile!
Becker suri 25. mail 1604 Leipzigis. Surnujutlus nimetab teda «õigesti põlevaks tõrvikuks, õigesti kasvanud seedripuuks». Beckeri luulel on harva esinev aegumatu kvaliteet – seda ütles Becker ise.
Tema psalmilaulud määrati küll mitmel pool kogudustele lauluraamatuks, näiteks Saksimaal, aga järk-järgult kadusid need lauluraamatutest. Sellegipoolest: Beckeri muud kirjad olid varsti unustatud, aga tema laule lauldakse ikka veel. Saksa lauluraamatus on neist veel viis või kuus. Too karistusaasta kandis küll head vilja!
Et need viljad ikka veel maitsvad on, selles on ka kahe oivalise muusiku panus. Üks oli Leipzigi Thomaskir­che kantor ja Beckeri sõber Seth Galvisius. Raskes õnnetuses oli üks ta jalg nii tugevasti vigastatud, et Galvisius ei saanud kuude kaupa oma ametit pidada. See oli raske ja kurb aeg, aga Beckeri psalmilaulud olid talle niisuguseks trööstiks, et ta nendest salmidest mõned viisistas ja hiljem edukalt trükis avaldas.
Veel kestvamalt mõjus Dresdeni õuekapellmeistri Heinrich Schützi täielik uusviisistamine. Teda trööstisid Beckeri psalmilaulud armastatud abikaasa surma järel. Saksa lauluraamatus leidub ikka veel kaks Beckeri laulu Schützi meloodiatega. Ja seda 400 aastat hiljem! Nii sai karistus õnnistuseks.
Albrecht Schmidt-Brücken
Saksamaalt Rottenburgist

Vaata ka «Nikolaus Herman ja tema laulud» http://www.eestikirik.ee/node/12925, EK 24. august 2011; «Imestusväärne tänu», EK 2. november 2011 http://www.eestikirik.ee/node/13334.