Üksildaste ajastu

Sattusin hiljuti lugema raamatut eakast daamist, kes otsustas ajalehekuulutuse kaudu leida kaasmaalane, kes oleks valmis kord nädalas prouat tasu eest külastama ja emakeeles juttu ajama.
Proual läks hästi, sest ta leidis vestluspartneriks noore, haritud ja tarmuka üliõpilase ning nende iganädalastest vestlustest kujunes mõlemale oodatud aeg. Seda ka neil kordadel, kui nad oma jutuajamistes täielikule teineteisemõistmisele ei jõudnud. Aga see ei olnudki peamine – selleks olid nad liiga erinevatest ajastutest, liiga erineva maailmavaate ja elusaatusega. Tähtsaim oli see, et nad olid teineteisele olemas ja nad kuulasid teineteist.
Küllap oskame igaüks oma tutvuskonnas nimetada neid, kes suurema osa oma ajast on üksinda ja üksildased (esimene neist on pigem füüsiline, teine aga vaimne ilming). Oliver Laas tõdeb artiklis „Üksindusega üksilduse vastu“ (2. märts 2019, AK), et üksildus on tänapäeval võtnud epideemia mõõtmed.
Üksindus on suur terviserisk, mõjutades vererõhku, nõrgestades immuunsüsteemi, suurendades stressi, kahandades vaimseid võimed ja kiirendades vananemist.
Erinevad uuringud näitavad, et mittevabatahtlik üksindus on inimesele sama ohtlik kui suitsetamine või rasvumine. Üksindus soodustab uneprobleeme, depressiooni ja rahutust, 2. tüüpi diabeedi ja suurema dementsuse riski.
Läänemere teisel kaldal Rootsis peavad riigi rohkem kui 10 miljonist elanikust umbes 0,5–1 miljonit inimest ennast üksildaseks, 40% kõigist majapidamistest on ühe inimese majapidamised ning 60-aastaste ja vanemate seas elavad kaks inimest kolmest üksinda. Igal seitsmendal rootslasel pole ühtegi õiget sõpra. Kahjuks ei ole siinkirjutajal kõrvale panna Eesti vastavaid näitajaid ja seetõttu võib vaid oletada, et üldpilt ei erine palju ka meil.
Üksildus on igal pool sama destruktiivne, olgu see siis füüsilisest üksiolekust tingitud või sellest üksindusest, mis valitseb nende südametes, kes elavad küll teiste hulgas ja kõrval, kuid tunnevad ennast sellest hoolimata üksildasena. Nende üksiolekut ei leevenda ei seltskonnas viibimine ega ka arutelufoorumite ja sotsiaalmeedia pakutavad võimalused kuhugi kuuluda ja ennast kuuldavaks teha.
Üksildusest kui koormavast probleemist räägitakse ja kirjutatakse tänapäeval palju, kuid head ja igas olukorras toimivat ravimit üksilduse leevendamiseks on raske leida. Piibliski on alates esimestest peatükkidest sageli juttu üksindusest ja üksildusest. Tihti on just Jumala vaikimine see, mis kõige rohkem inimhinge rõhub, selles vaikimises on inimesele igiomane igatsus. Pühakiri räägib inimese ahastusest, kuid sellele on alati lahendus Jumala armu näol.
Ka kirikuliste hulgas kohtame üksildasi, kes otsivad Jumala, aga ka ligimese lähedust: toetavat pilku, lohutavat sõna, innustavat käepigistust või embust. Paljudele on see ainus füüsiline kontakt päevas, nädalas või kuus teise jumalanäolise olendiga. Inimajalugu on näidanud, et ellujäämiseks on vaja sotsiaalseid sidemeid ja võrgustikke.
Doris Lessing tõdeb ühes 1985. aastal peetud loengus, et tegelikult me kõik elame oma elu gruppides – perekonnas, kollektiivides, sotsiaalsetes, religioossetes ja poliitilistes gruppides – ning et enamik inimesi ei talu pikki üksiolekuid. Üksindus ei ole inimese loodupärane olek, vaid sisaldab mitmetasandilisi võõrandumisi – riigist ja ühiskonnas toimuvatest arengutest, juhtidest, sotsiaalsetest gruppidest, inimestest, Jumalast.
Praegu ei ole Eestis, Euroopas ega ka maailmapoliitikas tervikuna kõige helgemad ajad. Millisest ilmakaarest ka ei vaataks, on lõhestatust ja pingeid rohkem kui vaid erinevad maailmavaated ja ideoloogiad, poliitilised ja majanduslikud ambitsioonid või erinevused riikide majanduslikus järjes.
Üks tänapäeva hädadest seisneb selles, et palju räägitakse, kuid vähe kuulatakse. Kuulamisoskus ei ole aga mitte ainult kultuurne käitumine, vaid tähendab empaatiat ligimese suhtes. See on ukse avamine.
Mida keerulisemad on ajad, seda olulisem on kiriku roll ühiskonnas, mh üksildaste toetamisel ja kuulamisel. Teame, et kirikul on mitmetine tähendus: tähendab see ju nii institutsiooni, sakraalhoonet kui usklike inimeste kogukonda. Just viimases tähenduses on siinkirjutaja jaoks esmane potentsiaal muudatuste pikal teel.
Hea lugeja, märka ja astu esimene samm! Küsi, kuidas läheb: kuidas tegelikult läheb. Ole valmis kuulama, sest kuulamine on dialoogi algus ning dialoog on omakorda võõrandumise ja üksilduse lõpu algus. Mida vähem üksildust, seda vähem on ka üksindust.
Üksildust ei vähenda miski muu rohkem kui teadmine, et keegi hoolib. Jumala käed on inimeste käed. Jumala arm väljendub inimeste kaudu. Jumala hoolitsus saab tõeliseks ligimeseks olemise läbi.

 

 

 
 
Kristel Engman,
kolumnist