Üksteist teenivast juhtimisest koguduses

Jeesus vastas aukohta igatsevatele jüngritele: „Te teate, et need, keda peetakse rahvaste valitsejateks, peremehetsevad nende üle ja nende suured meelevallatsevad nende kallal. Nõnda ärgu olgu teie seas, vaid kes iganes teie seas tahab saada suureks, olgu teie teenija, ning kes iganes teie seas tahab olla esimene, olgu kõigi sulane, sest ka Inimese Poeg ei ole tulnud, et lasta ennast teenida, vaid et ise teenida ja anda oma elu lunaks paljude eest!” (Mk 10:42–45)

Jeesuse sõnad ja eeskuju rõhutavad, et tõeline juhtimine tähendab teiste teenimist, mitte võimuredelil ülespoole rühkimist. Tema enda teenimine läks talle maksma elu. Samuti maksab see meile midagi, kui valime teenimise tee. Oleme kutsutud küsima: kas oleme valmis andma oma elu oma sõprade ja ligimeste eest?

Larry C. Spears kirjutas 1992. aastal artiklis „Character and Servant Leadership: Ten Characteristics of Effective, Caring Leaders”, et teenivat juhtimist iseloomustab kümme olulist omadust:

Kuulamine – pühendumine teiste tähelepanelikule kuulamisele, ning kuuldu üle järelemõtlemine.

Empaatia – püüe teisi mõista, kaasa tunda ja aktsepteerida.

Tervendamine – emotsionaalsete haavade ravimine ja terviklikkuse otsimine.

Teadlikkus – üldine teadlikkus ja eneseteadlikkus, mis aitavad kaasa võimu, eetika ja väärtustega seotud küsimuste analüüsimisele.

Veenmine – juhtimine läbi veenmise, mitte autoriteediga sundimise.

Kontseptualiseerimine ja visiooni omamine – julgus unistada, võime mõelda suurelt ja näha tulevikku.

Ettevaatus – mineviku õppetundide rakendamine olevikus ja tulevikus.

Juhtimine – tegutsemine ja otsuste tegemine arusaamaga, et organisatsiooni juhtimine peab lähtuma ühiskonna ja selle liikmete hüvangust.

Pühendumine inimeste kasvule – iga inimese isikliku arengu väärtustamine.

Kogukonna loomine – kogukonna tugevdamine, kus igaühe panust hinnatakse.

Teenivast juhtimisest kui üksteise teenimisest

Teeniv juhtimine erineb traditsioonilisest juhtimisest. Traditsiooniline juhtimine tugineb sageli autoriteedile ja hierarhilisele struktuurile, kus juht on tugev isiksus, kes suunab meeskonda kindla käega. Sel juhul jäävad osad tihti juhtimisest kõrvale, mistõttu ei kaasata erinevaid seisukohti otsustusprotsessi. Vastupidiselt sellele rõhutab teeniv juhtimine kaasamist ja koostööd, kus juht kuulab aktiivselt oma töötajaid ning julgustab avatud dialoogi pidamist.

Selline lähenemine mitte ainult ei paranda meeskonnatööd, vaid soodustab ka innovatsiooni, tuues esile inimeste mitmekesiste taustade ja arvamuste väärtuse. Tänapäeva Eesti kireval usumaastikul ja tühjenevates kirikutes on oluline luua avatud ja inimesi toetav töökeskkond, kus küsimused on oodatud, igaühe hääl on kuuldud ja ettepanekud arvesse võetud.

Teeniv juhtimine ei ole pugemine

Teeniv juhtimine on lähenemine, mis paneb rõhku üksteise teenimisele ja igaühe arengu toetamisele, ometi ei tähenda see, et juht peaks olema passiivne või autoriteetidest loobuma. Tõhus teeniv juht oskab leida tasakaalu empaatia ja eesmärkide saavutamise vahel, olles samal ajal kindel ja strateegiline.

Teenimine ei eelda ka seda, et juhid peaksid vältima keerulisi vestlusi või olema liialt alandlikud, vaid pigem julgustab see avatult suhtlema ja konstruktiivset tagasisidet andma ning küsima. Teeniv juhtimine ei ole ka pelgalt kaasamine; see nõuab oskust teha otsuseid, arvestades meeskonna vajadusi ja arvamusi. Kirikus ja kogudustes loob teeniv juhtimine hea kasvupinnase vaimuliku juhendamise praktiseerimiseks ja Jeesuse õpetuse edasiandmiseks.

Teeniva juhtimise kriitika

Teeniva juhtimise teooria on aja jooksul saanud ka kriitikat. Mõned feministlikud teadlased, nagu Deborah Eicher-Catt, on rõhutanud, et teeniva juhtimise diskursus võib peegeldada patriarhaalset juhtimismudelit. Samuti on juhitud tähelepanu, et ajalooliselt on teenimine seotud rõhumise ja orjapidamisega, mistõttu võib termin mõnedes kontekstides tunduda kitsas ja moraliseeriv. Ka Eestis, kus ristiusk toodi „tule ja mõõgaga“, võib inimestel teenimise mõiste seostuda valitsejate poolt kehtestatud survega.

Siiski, kui me keskendume Kristuse teenimisõpetusele, on selge, et kristlik juhtimine põhineb ligimese armastamisel ja kogukonna teenimisel – see on pigem vaimne kui sotsiaalne kohustus.

Hea majapidamine ja teeniv juhtimine

Piiblis kasutatakse kreekakeelset sõna oikonomos, mis tähendab majapidajat – isikut, kes vastutab kellegi vara eest. Näiteks Luuka evangeeliumis kirjeldatakse ustavat majapidajat, kes hoolitseb pererahva eest, andes neile õigeaegselt toitu (Lk 12:42). Sarnaselt juhitakse ka kogudust – heaperemehelikult ja hoolikalt.

Nõnda siis peetagu meid Kristuse sulaseiks ja Jumala saladuste majapidajaiks (οἰκονόμος). Ent majapidajailt nõutakse, et nad oleksid ustavad. (1Kr 4:1–2)

Paulus viitab endale ja teistele apostlitele kui Jumala saladuste majapidajatele, rõhutades nende vastutust Kristuse õpetuste ustaval haldamisel ja jagamisel.

Sõnad nagu diakonos (teenija) ja poimēn (karjane) viitavad vaimulikele juhtidele, kes on kutsutud teenima oma kogudust. Jeesus ise on „hea karjane”, kes annab oma elu lammaste eest (Jh 10:11). Seetõttu on kristlik juhtimine hooliv ja kaastundlik teenimine (Rm 16:1).

Teenimise erinevad ametid

Jeesus on see, kes on pannud mõned apostleiks ja mõned prohveteiks ja mõned evangelistideks, mõned karjaseiks (ποιμένας) ja õpetajaiks (Ef 4:11).

Lõppkokkuvõttes on teeniv juhtimine tõhus meetod, mis aitab luua toetavat ja kaasavat töökeskkonda, võimestades nii iga inimese vaimulikku teekonda Jumala poole ja ligimestele lähemale kui ka osaduse kasvu kogukonnas.

Annely Neame