Uku Masingu jõululaul

Luuletuse Evald Saagile (1912–2004) kuulunud koopialeht puutus mulle näppu Uku Masingu (1909–1985) sünnitalus Einol.

Me teame Uku Masingu lapsepõlvest ja hiljem koolistki tema elu piinavat ja piiravat puhta paberi põuda, nii et herbaariumi tegemine oleks olnud poisikesele kujuteldamatu luksus. Siis püüdis ta hoopis botaanikaaeda rajada. Uku Masingu õe Agnese kirjadele Tartus õppivale Ukule on kasulaps Helmi juurde lisatud kirjakestes ikka pliiatsite ja paberi ning Uku kojutuleku palved. Ka „Eenu Uugu“ pisike käekiri võis paberipuudusest trotsliku algtõuke saada.

Neljaks kokku murtud lehel
Uku Masing ei ole oma luuletust pealkirjastanud, laul on saanud kokkuleppeliselt „Jõuluöö“ nime. Kui mõelda sõnades peituvate aastaaegade helgete meeleolude peale, võiks eeldada, et tekst võis sündida suvise päevatöö järel hämarikus. Oli ju Masing kõik suved kuni viimaste professorisuvedeni välja Einol talutöid joone peale aitamas.
Autor on vahetanud teise ja esimese salmi ja nummerdanud ülejäänudki. Keegi on rohmakalt „ta“ ja „tema“ algustähe üle kirjutanud suurteks tähtedeks. Teksti originaal on hoiul Eesti Kultuuriloolises Arhiivis (EKLAs) Tartus ning pärit Tuuli Anvelti (1904–1985) ja Leo Anvelti (1908–1983) järelejäänud paberite hulgast.
Leht tekstiga oli algselt neljaks kokku murtud ja rohkest lahti-kinni voltimisest on lehe keskele auk kulunud. Ilmselt hoiti luuletust väikese raamatu vahel. Aimata võib lehe vasakus servas plokist eemaldamise kahte lõikejoont.
Õde-venda Agnes ja Uku ning Tuuli (Minna Voiman, eestistatult T. Rohevee) ja Leo olid sõpruskond Tartus. Klassivendi Masingut ja Leo Anveltit sidusid ka ühised joonistamis-maalimisretked.
Veel võiksime püüda sobitada „Jõuluöö“ kirjutamist prohvet Obadjast doktoritöö lõpetamise vabastavasse elevusse, kui Uku Masing andis Jaan Kiivit vanemale 18. juulil 1935 teada: „See doktoritöö raibe imeb mu tühjaks pikkamisi. Lohutan end sellega, et [Alexander von] Bulmerincq [1868–1938] tegi seda kolmkümmend aastat ja ma ainult viis. Aga mul on palju rohkem tarvitatud kirjandust. Arvatavasti kulub neliviissada aastat kui keegi jälle teeb sarnase, sellest kõige igavamast raasust Vanas Testamendis.“
See on mitmekihiline laul. Naise nimi Mirit – Mirjam viib meid läbi Egiptuse ja Piibli Moosese ja Aaroni vanema õeni, laulva ja tantsiva naisprohveti Mirjami juurde. Ka Maria nimi pole sealt kaugel. Masingu kuus luuleköidet Miritit-Mirjamit ei tunne või ma ei osanud otsida. Tosina jagu jõulu-sõnaga seotud kohti leidsin üles – meeldejäävaim neist on jõulukoit. Lauluraamatu ja vennaste tekste tundvad inimesed paneksid kohe näpu roosikese armsa sõna peale.

Helged sõnad ja helge viis said kütkestavaks lauluks
Jõululuuletus lummas ja leidmise hetkel ei teadnud ma veel, et Tallinnas seatakse see tekst lauluks. Uku Masingu 90. sünniaastapäev koputas uksele, kui Mikk Sarv lumesajusesse Tallinna Kadri Hundile helistas: „Ta ütles kõigepealt hallo ja siis, et ta loeb mulle ühe luuletuse. See oli väga ootamatu – jätsin auto teeserva seisma ja vaadates läbi akna lumesadu, kuulasin Miku ettekandes Masingu luuletust „Jõuluöö“.
Luuletus meeldis mulle väga. Siis küsis Mikk, kas ma oleksin valmis sellele tekstile laulu kirjutama. Küsimus oli täiesti ootamatu, sest ma polnud sellal veel eriti üldse mingeid tellimuslaule kirjutanud. Tingimuseks oli lihtne viis, et Lipa kooli lapsed saaksid laulda. Aga kuna kogu see asi kokku oli nii müstiline, siis otsustasin proovida.
Laul tuligi esiettekandele ansambli „Hüüd ja Hääl“ kontserdil Lipa koolimajas Masingu juubeli tähistamisel, kus Lipa lapsed laulsid seda meiega koos. Nüüdseks olen seda laulu raadio laululastega paar korda plaadistanud ja korduvalt esitanud, vahel ka ise solisti osa lauldes – aga midagi liigutavat on selles laulus ka minu enda jaoks siiani, sest ikka kipub laulu lõpus endal ka esitades klomp kurku tulema.“
Nii vastas mulle mu pärimisele oktoobrikuu viimasel päeval Kadri Hunt.
See laul lõpetab filmitriloogia „Uku Masingu maastikud“ esimese filmi ja kaheksateist aastat hiljemgi ei suuda ma seda vaadata ilma meeleliigutuseta. (Isikuloolise triloogia 1. film „Kitsas rada keset metsa“ valmis 2000. a. Stsenaristid Mikk Sarv ja Vallo Kepp, režissöör ja operaator Vallo Kepp. Estinfilm. Kogu filmitriloogia koos lisamaterjaliga DVD kogumikuna 2009. a. – Toim.) Helged sõnad, väga helge viis, kokku kütkestav laul! Nüüd tean, kust sai „Kitsas rada keset metsi“ lõpu pildirida algtõuke – Arvo Kruusemendi (1928) filmi „Kevade“ (1969) jõululaulu küünaldesäras tüdrukust. See oli film, kus panin tähele Veljo Tormise (1930–2017) kirjutatud muusikat ja vana saksa jõululaulu seadet. Aga ka filmi operaatori Harry Rehe (1930–2013) ülesvõetud rustikaalseid mustvalgeid pildiridu.

Talvekarva kass ja jõuluigatsus
Talvise Eino „niinepuuõite pyha“ puude võrad taevas olid samuti mustvalged. Enn Säde tõi mu Einole ja lubas tunni-paari pärast Tallinna tagasi viia. Statiiv seina najale, kaamerakott kassettidega sinna kõrvale – hetk hiljem olin üksi aida ja elumajaga. Pisut arupidamist üles võtmise järjekorra üle, et su enda lumme tallatud jäljeread ja „tantsuplatsid“ statiivi jalge ümber ei satuks hiljem pildis segama, siis lahustud filmimisse ning kaotad ajataju.
Päike, aidamade, okste varjud katuse lumevaibal, jääs aknaklaasid, keldri turritav mütakas keset lumevalget, ainult suvist kassi aida taga tamme juures ei olnud. Ma ei teadnud siis veel, et sel kaadril valge kõutsi ja tammega on õnn lõpetada „Uku Masingu maastike“ (2009) filmitriloogia 202 minutit ja 40 sekundit.
Kusagilt imbus musse jõulutunnet, kui nägin taevas lennuktähte. Kui seegi viimasel hetkel sai üles võetud, teadsin juba, et montaažis tuleb sellesse kõigesse pisut jõuluõhtu sinist värvi juurde segada. Siis paistab talu jõululaud kuldses kollases valguses paremini välja. Läbi Helmi istutatud kuuse okste oleks nagu mindki vaadanud Eino „hästijätu“ viivul vaid hetkeks inimeseks saanud arm – nüüdseks on torm kuuse jala pealt murdnud mälupiltidesse.
Filmitriloogia „Uku Masingu maastikud“ esimese ja teise osa lõpuminutid puudutavad minus siiani midagi, mida kogu mu olemus keeldub unustamast. Vahest on see jõulukodutu lapse igatsus aastakümneid ettekujutatu järele? Jõulud jõululauluga on siin, selles talus, nende seinte taga ja selles filmis?
Aga kolmas film? Aidataguse tamme alla kiigeni viival rohelisel rajal jääbki valge talvekarva kass ootama jõululõhnu ja jõuluhelisid. Ta ei pääse filmist enam välja. „[M]is ta nurrulöömast kyll saab?“ küsib Masing luuletuses „Kassile“ luulekogus „Udu Toonela jõelt“ (1974). Aga Uku Masingu sõnade ja Kadri Hundi viisiga „Jõululaul“ jääb elama oma elu.
Vallo Kepp

Uku Masing

Suurel kuusel kyynlatuled,
aknail särab sammalt jääst,
väljas lume valged suled
pudenevad puudel pääst.

Pehme vaiba sisse peidab
sõrmed Mirit rõõmu täis,
arvab, et niisama heidab
sõime see, kes maapääl käis.

Aga enne jõuab uni,
kui ta suudab mõelda veel,
kas läks palju aega kuni
karjaseil sai laulma keel.

Jeesus istub keset aasa,
vaatab jõge, millel laev
suure kevade toob kaasa,
ammu pärivett läks vaev.

Äkki lilled õied saavad,
Jeesus naerab keset neid,
taeval tuulest inglid aavad
pilvelambaid karjateid.

Nagu lillel on Ta nägu,
lumivalge terve aas,
kaugel kukub tihti kägu
nagu laulaks terve laas.

Ta ka Talle laulda tahaks
roosikesest sõna paar,
et ei arvaks teda pahaks
see, kel kuldne kulmekaar.

Seista sääl, kus istub Tema
valgeist õitest vanik vööl …
Ärkab, teab, et laulab ema
Talle tasa jõuluööl.

Luuletus on trükitud jõululuule antoloogias „Täis tähti jumallapse põll“ teises trükis aastal 2000, koostaja Vallo Kepp.