Üle kivide ja kändude

Minu selle suve toredaimaks kogemuseks oli
osalemine Soome sõpruskoguduse leerilaagris Lapimaal. Nädalase laagriaja
eredaima elamuse pakkus Inari järve äärde jääva Pielpajärve kõnnumaakiriku
külastus.

Tegemist on 18. sajandi keskel ehitatud
puukirikuga, mille lõunapoolse välisseina on polaarpäike ja tundratuul lausa
tumepunaseks «värvinud». Täiesti inimtühjas kohas asuv kirik on eriline aga
sellepoolest, et sinna ei vii mingisugust teed. Neli ja pool kilomeetrit enne
lõpeb maantee otsa ning kirikusse pääseda soovija peab sõna otseses mõttes üle
kivide ja kändude jalgsi edasi astuma.

Praegu peetakse seal regulaarseid
jumalateenistusi küll ainult jaanipäeval, kuid veel 19. sajandi keskel elas
kohapeal isegi oma vaimulik. Üllatav oli kiriku külalisraamatut sirvides näha,
et ainuüksi sellel suvel oli seal palverändureid käinud kümnetest riikidest üle
maailma.

See omapärane künklik ja kivine kirikutee
Lapimaal, kus iga sammu pidi ette vaatama, andis hea võimaluse mitme asja üle
järele mõelda. Kas kirikutee peabki olema sile, sirge ja võimalikult lühike?
Paljude inimeste jaoks tänasel Eestimaal on tee kirikuni kulgenud lühemat või
pikemat aega just üle vaimsete kivide ja kändude ehk läbi kahtluste ja
katsumuste. Seda kindlamini on nad sinna jõudes püsima jäänud.

Meenusid ka Jesaja raamatu 40. peatüki
sõnad, kus räägitakse orgude ületamisest ja küngaste alandamisest. Et alles
siis, kui mätlik saab tasaseks ja konarlik siledaks maaks, ilmub Issanda au.
See nii inimestevahelisi kui ka Jumala ja inimese suhteid iseloomustav
allegooria pani mõtlema, et aastatuhandetega pole tegelikult midagi muutunud.
Vaatamata sellele, et kirikuteed on läinud palju lühemaks ja mugavamaks, jääb
sellel käijaid vähemalt vanades kristlikes maades järjest vähemaks.

Mõtlesin seal sedagi, kui suur roll nende
nähtamatute, kuid seda raskemini kõrvaldatavate 
kivide ja kändude eemaldamisel Issanda au nägemiseks on kristlikul
meedial ja konkreetselt ajalehel Eesti Kirik.

Pärast 1990. aastal taasilmuma hakkamist
omab meie leht Eesti kristlikul meediaturul raskustele ja takistustele
vaatamata kindlat liidripositsiooni nii oma tiraažilt, levilt kui ka
ilmumissageduselt. Kolmapäeviti oma postkastist Eesti Kirikut leidev lugeja ei
pea loomulikult tundma higilõhna, mida selle väljaandmine toimetuselt on
nõudnud.

Ajalehe uuendatud kolleegiumi esimesel
töökoosolekul eelmisel kolmapäeval ütles peatoimetaja Sirje Semm, et vaid kolme
täis- ja sama palju osalise tööajaga inimestega on väga keeruline anda välja
nädalalehte, mis suudaks mitmekülgselt ja argumenteeritult valgustada kõike
meie kirikuelus toimuvat.

Lehe omaniku ehk EELK eelarves ei ole
viimastel aastatel kahjuks piisavalt kajastunud vajalikul määral omaniku hool,
et toimetus võiks majanduslikest muredest vabamana keskenduda enam lehe sisule,
tõdes peatoimetaja. Kui ühe lehe hind täna on tellijale 7 krooni 30 senti, siis
omahind on hetkel 16 krooni 90 senti. Viimane number aga aasta-aastalt tõuseb.

Neli aastat järjest ei ole EELK oma
eelarves Eesti Kirikule antavat osa sentigi tõstnud. Sirje Semm pani kirikujuhtidele
südamele: «Oma väljaande omamine mitte just eriti kirikusõbralikus ühiskonnas
on väärtus, millega kirik kindlustab oma arvestatava positsiooni ühiskonnas ja
annab kirikule võimaluse oma sõnumi saatmiseks kiriku liikmetele ja ühiskonda.»

Rõõmus ja üllatav uudis peatoimetajalt oli
see, et küsitluse põhjal on n-ö keskmine Eesti Kiriku lugeja 21–40 aasta vanune
kõrgharidusega naine, vaatamata sellele, et kirikupingis näeme pühapäeviti
valdavalt vanemaid inimesi.

Eriliselt tuleb esile tõsta sihtasutuse nõukogu
esimehe Jüri Ehasalu tänuväärset tegevust viimastel aastatel riigieelarveliste
vahendite hankimisel. Kui seda poleks olnud, tõdeb peatoimetaja, oleks ajaleht
Eesti Kirik juba kolm aastat tagasi oma tegevuse pidanud lõpetama.

Peatselt algab uus ajakirjanduse
tellimisperiood. Mõtle, hea Eesti Kiriku lugeja, kui palju sõltub just Sinust,
et ka järgmistel aastatel see ainulaadne ja nii vajalik ajaleht meie ühiskonnas
edasi ilmuda saaks. Isegi üle kivide ja kändude.

Mihkel Kukk,

Eesti Kiriku kolleegiumi esimees