Ülekoormusjuhtimine

Tänu tehnoloogiale saab töö ja elu minna aina tõhusamaks ja lihtsamaks, välja arvatud juhul, kui kõike on liiga palju, järg kaob käest ja nagu poliitikas öeldakse, „pikas plaanis“ läheb käest oluline siht ja igapäevane rutiinne protsess, millega selle sihi suunas kulgetakse.
Andmed ja tehnoloogia esitavad uued võimalused ja väljakutsed kõikjal. Sotsiaalmeedia ja kasvav tava suhelda digivahendi kaudu ei ole väljakutse kirikule rohkem, kui ta on koolile, kodule, poliitilisele juhtimisele, kunstile, teadusele või ettevõtlusele. Kõigis neis valdkondades on vaja valida, millega kohaneda, mida kasutusele võtta ja mida eirata.
Kui inimene kasutab tehnilist vahendit või digitaalses keskkonnas toimuvat enesestjuhitult oma sihtideni jõudmiseks (tehnoloogia on siis tema vahend), siis on iga uuendus ja vahend positiivne. Kui töökoht saadab talle iganädalase infokirja, kuhu on organisatsiooni tõhususe põhimõttel koondatud kõik info, mis võiks puudutada keda iganes sajast organisatsiooni töötajast, siis sellelaadses infoedastuses puudutab inimest ennast heal juhul viiendik, halval juhul veelgi vähem. Kõik see, mis teda ei puuduta, on tema jaoks müra, killustatus, kaos, ülekoormus, mida tuleb juhtida.
Otsides teadustekste religiooni ja tehnoloogia seoste kohta jõudsin Yuval Noah Harari raamatuni „Homo Deus. Homse lühiajalugu“. Ammutasin Hararilt mitmeid mõtteid, ent mainin ka seda, et veebiraamatupoe lehekülje all oli lisaks info raamatute kohta, mida „hiljuti otsisid“. Mina neid ei mäletanud, ent „see lehekülg“ omas minu kohta infot ja antud juhul teavitas ka mind minu kohta käivast infost.
Kui ma tahan osta PVA liimi ning vaatan, kas seda ehituspoes on, siis lisatakse sellele info, millal ma vastavas poes viimati käisin. Paar päeva tagasi teatas mu telefon mulle päevast, mis oli mu eelmise suve kõige märkimisväärsem. Ega ma ei tea, kes, kuidas ja kui palju sedalaadi infot kogub või kui palju on veel sellist infot, mida kasutatakse minu suhtes, nii et seda otse mulle ei öelda. Ega muud ei jää üle, heas usus usaldan, et sel moel minu kohta kogutud infot kasutatakse minu heaks.
Ühes viimastest avalikest esinemistest Yuval Harari ka rõhutab, et uus ravim saab turule tulla „siis ja ainult siis“, kui on korduvate katsetega kindlaks tehtud tema lühi- ja pikaajalised toimed ning sarnaselt peaks kasutatama inimese kohta kogunevat infot meditsiinis, kaubanduses ja mujal.
Erinevalt Hararist (kes pigem usub, et sajandi või paari pärast planeedil elavad inimesed erinevad tänastest inimestest rohkem kui tänased inimesed neandertallastest) olen veendunud, et inimene oma olemuselt ei muutu. Selles mõõtmes olen prantsuse sotsioloogi Emile Durkheimi koolkonna järgija, kelle jaoks küsimus ei ole mitte religiooni osast ühiskonnas (on teda vähem või rohkem), vaid selles, mis on ühiskonna religioon, kuna kui juba inimkooslus toimib, siis tal on oma religioon. Mis on see, mis on sakraalne, püha? Millise uskumuse, rituaalide ja normide alusel inimkooslus toimib? Nii nagu näiteks tuleval pühapäeval tähistab Eesti poliitiline ühiskond ajarituaalina taasiseseisvumispäeva.
Harari suunab paljuski õiges suunas – kui varem oli maise elu üheks väljakutseks nälg, siis praegu on ülekaal ja tarbitava sihitus või ülekoormus – tarbitakse kas asju, mis ei vii sihini, või tarbitakse rohkem kui otstarbekas. Väljakutsed on erinevad ja vastuseid otsitakse uutest kohtadest, ent inimese usuline ja sotsiaalne loomus on ikka sama. Kui nii, siis kiriku vaatest võiks see klaas olla pooltäis.

 

 

 

 

Alar Kilp

kolumnist