Ülestõusmispühad Washingtonis

Kirikuaasta kroonipüha on Kristuse ülestõusmispüha. Mäletan lapsepõlve pühi Kuusalu kirikus, kuhu kellad kutsusid varahommikul.

Vaatasin siis läbi taskurätiku, kas päike ikka mängib, nagu Harri Haameri lasteraamatust oli mulle ette loetud. Kaunid pühad olid siis, kui meie lapsed olid veel väikesed ja munade värvimine oli üks oluline pühadeaegne toiming.

Meenuvad mitmed pühad Sankt-Peterburgis, tolleaegses Leningradis. Paasaöö liturgia kestis kogu öö ja lõppes piduliku vastuvõtuga metropoliidi residentsis. Olen olnud Suurel Nädalal ja ülestõusmispühal Jeruusalemmas. Taas täiesti eriline kogemus öisest jumalateenistusest ja hommikust Kristuse tühjal haual.

Sissepääsuks pääse

Sel aastal möödusid pühad USAs Marylandis, Ameerika Maarjamaal. Elamused on taas erilised. Suur Nädal algas Washingtoni kirsiõitelumes. Suurel Neljapäeval olin Baltimore’i katoliku katedraalis, kus teenis kardinal William H. Keeler. Esimest korda olin katoliku kiriku Suure Neljapäeva liturgial, kardinal pesi 12 inimese jalad ja pühitses armulaua. Muusika oli suurepärane.

Pühapäeva hommikuteenistusel tahtsin olla Washingtoni katedraalis. Sain teada, et sissepääsuks tuleb võtta pääse ja seda saab teha hommikul enne teenistuse algust. Muidugi olid kõik pääsmed jagatud. Kui ma suletud ukse taga kurvalt seisin, tuli noor abielupaar, kellel oli kaks kutset üle. Mõtlesin, et Jumal ei anna mitte nii palju, kui vaja, vaid poole rohkem. Keegi peale minu sai veel tunda imet ülestõusmise hommikul.

Ma olin Washingtoni katedraalis olnud ka varem, 17 aastat tagasi, siis oli see tempel alles pühitsetud. Muljed olid unustamatud. Osalesin siis palvusel ja sain ka orelit proovida. Nüüd olin siin tagasi ristirahva suurimat püha pidamas.

Krüptis kümmekond kabelit

Pisut katedraali ajaloost. Otsuse ehitada pealinna rahvuslik peakirik tegi president George Washington. Umbes sada aastat hiljem moodustas Kongress sihtkapitali episkopaalkiriku Püha Peetruse ja Püha Pauluse Washingtoni katedraali ehitamiseks. Nurgakivi panekul 1907 pidas kõne president Theodore Roosevelt, kes astus ametisse 42aastasena, läbi aegade noorima USA presidendina.

Esimese Washingtoni episkopaalkiriku piiskopi Henry Yates Satterlee otsusel ehitati katedraal XIV sajandi Inglise gooti stiilis. 1912 oli ehitus nii kaugel, et võeti krüptis kasutusele Petlemma kabel. Peaarhitekt Philip Hubert Frohman juhtis ehitust aastast 1921 kuni surmani 1972. Katedraal on ehitatud tahutud lubjakividest ja põhiplaanilt ristikujuline.

Ehitati keskaegsete põhimõtete järgi, kivi sobitati kivi peale ja töö võttis palju aega. Tegemist on viimase gooti stiilis ehitatud suurepärase katedraaliga maailmas. Kiriku külgedel ja krüptis on kümmekond kabelit, mis on pühitsetud erinevate ülesannete täitmiseks. Pealööv pühitseti 1976. Kogu ehitust on rahastanud eraannetajad. 1990 sai katedraal lõpuks põhiliselt valmis.

Tegemist on suuruselt kuuenda kirikuga maailmas. Pikkus 158 m, kõrgus 32 m, pinda 7712 m², peatorn oma 206 meetriga on kõrgeim punkt Washingtonis. Kiriku tornis on kellamänguks 53 kella ja torni kaunistavad 288 muusikainstrumente mängivat inglit. Katedraali põhipind on kahe jalgpalliväljaku suurune. Võrdluseks olgu öeldud, et Rooma Püha Peetruse katedraali, maailma suurima kiriku pikkus on 219 m, kõrgus 46 m ja pindala 21 095 m². Katedraal kaalub 150 000 tonni.

Kõikide inimeste palvekoda

Peaaltar on valmistatud Jeruusalemmast toodud kivist, keskel olevat Aukuningas Kristust ümbritseb 110 figuuri. Erakordseks muudavad katedraali 215 vitraa˛akent, kus on kujutatud piiblisündmusi, Ameerika ajalugu ja katedraali ehituslugu ning ühe modernse kujundusega akna keskel on Kuult toodud kivi.

Võimsa viie manuaali ja pedaaliga oreli ehitas 1938 Ernest M. Skinner ja seda on uuendatud 1963 ja 1970–1975. Orelil on 10 650 vilet. Ühtekokku poolteistsada registrit paiknevad kiriku erinevates kohtades ja loovad väga erilise akustilise efekti.

Igal aastal peetakse selles katedraalis lisaks 1200 jumalateenistusele ka teiste konfessioonide ja organisatsioonide palvusi, sest see pühamu soovib olla kõikide inimeste palvekoda.

Koguduses on tööl 200 palgalist töötajat ja neid abistab 1100 vabatahtlikku. Igal aastal külastab katedraali 700 000 turisti.

Ülevus ja pidulikkus

Ülestõusmispüha jumalateenistuseks oli kogu katedraal ja kabelid kaunistatud tuhandete lilledega. Kuninglikud liiliad ja roosid olid seatud mitte ainult altarite, kantslite, ristimiskivi ja haudade juurde, vaid ka sambad olid lillevanikutega ümbritsetud. Üks paljudest katedraali lilleseadjatest on eestlanna Tiiu Anniko, Baltimore’i Markuse koguduse liige.

Jumalateenistus algas piduliku protsessiooniga, laulukoorid ja vaimulikud tulid pikas rivis läbi kiriku altari juurde. Koguduse ja koori laul oreli ja brassi saatel oli võimas ja pidulik, see oli juubeldus Ülestõusnu auks.

Sõna- ja sakramenditeenistust juhtis piiskop John Bryson Chane. Kaasa teenisid paljud vaimulikud ja kümned abilised. Pühakirjatekste lugesid koguduse ilmikliikmed. Piiskop alustas oma jutlust ülestõusmispüha tervitusega: «Kristus on üles tõusnud», millele ka kirikutäis inimesi kõva häälega vastas: «Ta on tõesti üles tõusnud.» Piiskop jätkas: «Mul on suur rõõm täna meie ehitud kiriku üle, selle pidulikkuse üle, mis siin valitseb. Tänase jumalateenistuse ettevalmistamisega on tehtud palju tööd. Kõik on hästi õnnestunud. Mul on täna ääretult hea meel näha seda kirikutäit rahvast. Te olete kaunid ja erakordsed. Iga vaimuliku unistus on, et igal pühapäeval oleks niisugune ülestõusmispüha.»

Ülestõusmise rõõmu sain kuulutada ka eesti koguduses niihästi Washingtonis, Baltimore’is kui Seabrookis. Tahaks soovida eesti rahvale rohkem säravat rõõmu ja julgust avada oma tundemaailm. Ülestõusmispühad võiksid saada tagasi oma positsiooni, ja mitte jõulude arvelt, vaid lisaks jõuludele.

Õhtul Internetist eesti uudiseid vaadates veendusin, et on veel pikk tee, õppimaks ülisetama ja olema õnnelik.

Tiit Salumäe

Baltimore’ist