Ülestõusmispühade tervitus

Kui möödunud aastatel on Kristuse ülestõusmispühadele eelnev kannatusaeg jäänud paljude jaoks üsnagi kaugeks mõisteks, siis tänavu omandas see hoopis suurema ja sügavama tähenduse. Kannatus võib olla füüsiline, materiaalne või emotsionaalne.

Matteuse evangeeliumi järgi hüüab Jeesus ristil rippudes: „Elii, elii, lemaa sabahtani?“ („Mu Jumal, mu Jumal, miks sa mu maha jätsid?“ (Mt 27:46)). Praegune eriolukord ja viiruse levik on muutnud meie kõikide elu. Mõne elutee on õhtusse jõudnud, osa nakatunutest on suunatud haiglaravile ja kõigile on seatud liikumis- ning kohtumispiirangud. 

Mõnikord on nõnda, et rõõmu või ka kaastunde jagamiseks on raske leida õigeid sõnu, meie tundeid ja osavõtlikkust saavad vahel paremini edasi anda käepigistus või kallistus. Oleme ajas, kus füüsiliste kontaktide arv on püütud viia võimalikult väheseks. Merille Hommik kirjutas Eesti Kirikus: kaks tuhat aastat tagasi tuli Jeesus Jeruusalemma ja nüüd peab olema inimlaste vahel kaks tuhat millimeetrit. Nii ajas kui ruumis on need mõlemad enamat kui käega katsuda ulatume.

Kes harjunud ülestõusmispühasid veetma lähedaste pereliikmete keskel, võis tänavu üksinduses kogeda otsekui mahajäetuse tunnet. Jeesuse sõnad ristil „mu Jumal, mu Jumal, miks sa mu maha jätsid?“ panevad kaasa mõtlema. 

Pean tunnistama, et minu jaoks on need Jeesuse sõnad üks raskemaid kohti Piiblis lahti mõtestamiseks. Kas tõesti jättis Isa oma armsa Poja kõige raskemal tunnil maha?

Vastuse oma küsimusele leidsin mõttekillust, et Jeesusele oli Vana Testament hästi tuttav ning tõenäoliselt palvetas ta Psalmide raamatu 22. peatüki sõnadega. Risti all olijad kuulsid vaid selle palve algust: mu Jumal, mu Jumal, miks sa mu maha jätsid? Kurnatud ning janust kuivanud kurgust ei suutnud Jee­sus enam rohkem sõnu kuuldavale tuua. See palve kannab pealkirja „Ahastushüüd ja tänulaul“.

See Vana Testamendi palve annab hoopis uue tähenduse ja lootuse Jeesuse sõnadele. Ka selles ääretult raskes ning piinarikkas olukorras ristil koges Jeesus siiski Jumala lähedust ning Luuka evangeeliumi järgi olid tema viimased sõnad „Isa, Sinu kätte ma annan oma vaimu!“. Nende sõnade ütlemiseks pidi tal Isaga ühendus olema.

Hea sõber! Vaatamata välisele kohatisele mahajäetusele on meilgi võimalus anda Isa kätte oma mured ja rõõmud, oma hirmud ja kartused, oma ihu ja hing. Küll ta kannab meid kõigest läbi. Ka siis, kui seda väliselt välja ei paista. Tema saab meile ka igavese elu kinkida.

Õnnistatud Kristuse ülestõusmispühade aega ning tervist, rahu ja lootust!

Rene Reinsoo,

Kihelkonna koguduse õpetaja

---

Kuna pühade ajal koos kogudusega jumalateenistusi pidada ei saanud, siis kirjutas õpetaja Kihelkonna koguduse eakamatele liikmetele pühadekaardi vahele selle tervituse, mida ta jagab ka Eesti Kiriku lugejatega.