Urmas Koorits on avanud end Jumalale

Laatre koguduse diakoniks pühitsetud Urmas Koorits ütleb, et elus on tähtis see, mis viimselt loeb.

Foto introduktsiooniteenistuselt. Urmas Koorits (vasakult), Robert Bunder, Vallo Ehasalu ja Andrus Mõttus. Valju Aloel

Tartu ülikoolis usuteaduskonna bakalaureuseastme lõpetanud Urmas Koorits pole just esimeses nooruses – ta oli 48, kui õppima läks. See oli teadlik valik ja tema maailmapilt oli selgelt välja kujunenud. Kindlust ja rahu on ta ikka saanud kirikust, sest jumalasõna kannab elus edasi püsivat ja jäävat.

Urmas Koorits on piiskop Joel Luhametsa kutsel teeninud korra Tartus Pauluse kirikus ja kuigi harjunud talaari kandma, oli Pauluse kirikus tema sõnul hea albas olla. Valgamaa kogudusega laulatati ta 12. augustil Laatres. Sealses kirikus, kus ta on nüüd lühikest aega teeninud, on traditsiooniliselt kantud talaari. „Me ei peaks traditsioone muutma ega tohi seda teha,“ sõnab ta. Urmas Kooritsa jaoks pole oluline, kas kanda jumalateenistusel talaari või albat, sest sellest ei muutu jumalateenistuse sisu.

„ Me ei peaks traditsioone muutma ega tohi seda teha.

Oma jutu selgituseks meenutab Urmas hiljuti loetud raamatut „Oma nahk mängus“, kus ühes range režiimiga Siberi laagris jagasid koos armulauda katoliku ja luteri õpetaja. Oluline oli, et kõik vangid otsisid päästet ja lunastust. Just pääste ja lunastus on tema jaoks olulised märksõnad. Olles tagasihoidlik ja igaks juhuks, et Piiblit mitte valesti tõlgendada, peab enda jaoks efektiivseks lugeda erinevaid kiriklikke teemasid puudutavaid kommentaare.

Tähenduslik vaikus

Urmas ütleb, et on ristitud Tartu Peetri kirikus veerand sajandit tagasi. Ta luges kristlikku vaimuvara, aga oli kui vaikelus. Aasta oli 2015, mil ta tundis, et tahab olla Jumalaga osaduses. Oli veebruar ja väljas külm, kui ta kodulähedasse Kambja kirikusse läks. Õpetaja Andrus Mõttus surus käe pihku ja Urmas jäigi kirikusse käima.

Ta tahtis jumalasõna paremini mõista ja luges tundide kaupa Piiblit. Üheks mõjutajaks ehk isegi eeskujuks sai Kambjas praktikal olnud teoloogiatudeng Robert Bunder, kes aitas Urmasel kui toona ülikooli eksternil vajalikud loengud välja valida. Urmas meenutab, et tal oli loengus telefon kõrval, otsimaks sealt tundmatutele sõnadele selgitust. „Tunne sees oli võimas, sügisel astusin bakalaureuseõppesse,“ meenutab Urmas.

Kui olnule tagasi vaadata, oli siis keeruline aeg. Urmas mängis hokit, olles vanim mängija, kes on tulnud Eesti meistriks. Ta otsustas hokist loobuda ja pole seda kahetsenud. Niigi tuli jagada aega õpingute ja töö vahel Mööbliaidas, mille üks omanikke ta on. Muidugi ei tohtinud unustada peret. Aga sügisel 2019 ta ülikooli usuteaduskonda õppima läks. Nali naljaks, aga järgmisel aastal saabunud koroona tõi kergendust, sest tööga seotud sõidud said liikumispiirangu.

Ülikool läks distantsõppele, aga koolis käimise kogemus omandatud, oli see Urmase seisukohast vaadatuna pigem positiivne. Siiski on kuri Urmast kiusanud küll ja ta selgitab: tööd tuli Mööbliaidaga järjest rohkem juurde ja maist vara võinuks juurde teenida. Ühel pool kaalukausil oli mammona ja teisel poolel kümne inimesega kogudus. Tuge õpingutes ja töös sai ta enda sõnul Issandalt.

Siiras püüd

Urmasega suheldes tekib tunne, et tunneme teineteist juba kaua. Mingis mõttes see nii ongi. Kasvasime samas piirkonnas ja käisime samades koolides, ehk on Urmas minu käekõrval kooliteedki alustanud. Sügisel esimesel koolipäeval viivad ju viimase klassi õpilased alustajad pidulikult aktusele, leiame pidepunkti.

„Tartus Karlovas kasvades tekkis oma küla tunne. Seal oli oma kindel seltskond. Võib-olla sellepärast mulle väga meeldis vanglas praktikat teha,“ selgitab Urmas. Seal ei küsita nagu tavaelus, vahel ka kirikus, miks sa kirikuõpetajaks õppisid.

„Ideaalis peaks kirikuõpetaja olema kohalik. Hea oleks, kui ta oleks seal üles kasvanud ja tunneks kõiki,“ sõnab Pangodis elav õpetaja. Kodule lähedal on Kambja ja Nõo kirik, autoga 16 minuti kaugusele jääb Otepää. Laatre jääb kaugemale, aga autoga sõites pole Kooritsa sõnul enam vahet. Kilomeeter siia või sinna.

Vahe on vastutuses. Lugemishuvilisena on näidegi kohe võtta – „Oma nahk mängus“. Kuigi lähemal on lihtsam, on kodukohas vastutus teistsugune, suurem. Vaimulik peaks olemas olema. „Sel suvel olen palju istunud Otepää kiriku juures ja näinud, et tuleb üks inimene, siis teine. On tähtis, et mitte ainult uks ei oleks lahti, vaid et seal oleks ka vaimulik,“ jagab Urmas oma mõtteid.

Just sellepärast teenibki ta parema meelega maal. Ta on tänulik õpetaja Tanel Meielile, et on võinud vanglas ja koguduses kaasa teenida ja et too soovi tööd teha ära ei võtnud. Kui Urmas Koorits talaari jumalateenistuseks selga paneb, kaasneb teoga väike hirm või pabin Jumala ees. Et ta oleks ikka vääriline head sõnumit kuulutama. Kui suures Tartu Pauluse kirikus teenides oli tunne võimas, siis maakoguduse isiklik ja hingeline side on talle enam meelt mööda.

„ Mulle väga meeldis vanglas praktikat teha.

Maal nimelt saab inimestega personaalsemalt tegeleda. Laatres on koguduseliikmeid poolsada, kirikus käijaid vähem. Aga vaimulik on tundnud nende inimeste siirast ootust, seda, et oma vaimulik on neile vajalik. „Püüan nende ootusele vastavalt vääriliselt tööd teha,“ lubab ka spordi kaudu vastupidavust õppinud Urmas Koorits.

Rita Puidet