Urmas Oras hindab vaimulikku teenimist

Pühapäeval jõuab oma esimese tõelise juubelini seitseteist aastat Tartu praostkonnas jumalasõna kuulutanud ja eakate inimeste vaimsete vajaduste eest hoolitsev Urmas Oras.
Kui pakun ülikoolis keemiat õppinud, aga rahvaluule eriala lõpetanud Urmasele, kes tõlgib vaimulikku kirjandust, et ta on raamatuusku inimene, saan vastuseks, et ta on kehv raamatulugeja, aga tõlkida armastab. Küll tunnistab ta, et armastas palju lugeda ülikoolipõlves. «Praegu on mul pooleli hästi põnev raamat, Nikos Kazantzakise «Viimne kiusatus». Algul suhtusin raamatusse ettevaatlikult, sest see tundus blasfeemiline teos, aga autor on kirjutatu sügavalt läbi mõelnud,» ütleb Urmas.
Käsil on ka teine intrigeeriv romaan, see on Lars Levi Laestadiusest – seegi pole mingi kangelasromaan, vaid jutustab Lapimaa suurmehest inimlikust vaatenurgast. Hooldekodus ettelugemiseks tõlgib ta parajasti romaani teisest Soome äratusliikumisele alusepanijast Paavo Ruotsalaisest. Samuti pooleli olevast tõlketööst – lestadiuslaste hommikupalvuste raamatust – leiab Urmas mõttetera: kui me eelnevad sugupõlved tõstaksime aukartust äratavasse pühadusse, oleksid nad kohkunud. Ka nemad olid inimesed oma puuduste ja nõrkustega. Üks lugemisega seotud mõte Urmasel on: ta üritab lugeda iga päev ühe peatüki ingliskeelsest Piiblist.
Urmase vana tuttav üliõpilasajast, Oskar Lutsu majamuuseumi juhataja Avo Rosenvald, kellel on oluline osa tema pöördumises usule, ütleb: «Vestlesime sageli kristlikel teemadel. Otsiva ja juurdleva loomuse tõttu oli Urmas jumalaotsingutes väga iseseisev. Ta luges palju kirjutusmasinal paljundatud vaimulikku kirjandust, mida sageli laenutas ka minu käest. Urmas oli raamatuinimene. Nüüd on ta ka hingeinimene: hingehooldus on talle olulisim Jumala ja inimeste teenimise viis. Urmas uuris rahvaluulet, vanu eestlasi. Minu silmis on ta põline, mehine eesti mees.»
Eeskujude kohta oma elus ütleb Urmas, et ennekõike on Jeesus inimestele eeskujuks, aga on ka inimlikke eeskujusid, nagu Eenok Haamer, keda ta nägi esimesena peast jutlustamas. Ka Evald Saag on olnud eeskujuks. Omamoodi on seda märter Ri­­ch­ard Wurmbrand, kelle tekste Urmasele meeldib lugeda. «Ma ei ole märterlust otsinud ja mind pole üle kuulatud,» ütleb ta.
Urmase isale oli omal ajal määratud 25 + 5, millest isa seitse aastat ära kandis. Seega oli võimudel põhjust Urmasesse tähelepanuga suhtuda.
Eriliseks eeskujuks on juba ligi üheksateist aastat olnud usklikud soome lestadiuslikust misjoniühingust Rahu Sõna. Nende rõõmus usk ja ligimesearmastus ei saa jätta ükskõikseks.
Hea vanem kolleeg on olnud Kalle Mesila, kes kinnitab: «Urmas Oras paistab silma sellega, et võtab alati asju põhjalikult, on ikka rahulik, kaastundlik hingehoidjana vanurite juures, inimestega kontakti otsija ja leidja. Oli hea meel, kui ta Äksi kirikutööle läks ja seal piiblitunde pidas.»
Möödunud aasta sügisel aga võttis Urmas vastu pakkumise jätkata põhikohaga Tartu hooldekodu kaplanina, hinnates oma hingehoidliku koolituse sobivaks. «Ma ei tunne end hästi majandusasjades. Vaimulik töö on üks, aga majanduslik pool teine,» põhjendab ta kogudusetöölt lahkumist.
Kaks aastat tagasi asus Urmas Oras õppima Tartu Teoloogia Akadeemias magistriõppes ja kirjutab nüüd tööd eakate identiteedist. Sellele ongi tema elu praegu keskendunud. Vahel läheb metsa vahele kepikõndi tegema, sest tervisespordist peab Urmas lugu. Aga käte peal enam ei kõnni ja saltot ei viska. Pille mängib üsna mitut ja kodus on kogunisti harmoonium. Tema töös kulub see oskus vägagi ära, kuigi Urmas on iseõppija ja suhtub oma pillimängu skeptiliselt.
Ta ütleb, et seda, mis kuulub viiekümneaastase identiteedi juurde, teab igaüks. Ja viiekümneseks elada pole mingi pingutus, aga mingi piiritähis see siiski on, sest teise tõelise juubelini, sajanda sünnipäevani, jõuavad vähesed. Palju õnne talle!
Rita Puidet

Urmas Oras
Sündinud 2. mail 1960.
Lõpetanud 1988 Tartu ülikooli filoloogia erialal.
Õppinud Usuteaduse Instituudis.
Ordineeritud 7.4.1993 ja teeninud Äksi kogudust kuni 2009.
Septembrist 2009 Tartu hooldekodu kaplan.
Abielus, kolme täiskasvanud tütre isa, vanaisa.