Urmas Paju: elu on läinud paremuse poole

Urmas Paju on töötanud mitmes ametis. Ta on andnud oma panuse diakooniatalituse ja Eesti Kiriku töösse. Ta on olnud EELK kirikukogu saadik ja revisjonikomisjoni esimees. Aga mis peamine, ta on peaaegu 20 aastat teeninud Võnnu kogudust. 7. veebruaril sai Urmas Paju 50.

Helistan Võnnu koguduse õpetajale, endise Võnnu valla volikogu esimehele, kui ta parajasti pastoraadi keldris uputust likvideerib – ka sellega tuleb ühel maakoguduse õpetajal rinda pista, kui olukord nõuab. Elu on talle maal erinevaid töid ette toonud, sest sügisest 2003 teenib ta sealset kogudust.  

Suurt vahet pole

Olles päritolult tallinlane ja käies tihti pealinnas, jagab Urmas Paju oma kogemust: suurt vahet ei ole, kas elad Emajõe suursoo ääre peal või Tallinna südalinnas, elu on ikka üsna sarnane. Ikka on samad probleemid kuni elektriarveteni välja. Me ainult kujutame ette, et kui Tallinnas on raha natukene rohkem, siis on ka elu ilusam, arvab ta. 

Siiski, Urmas hindab, et viimase 15 aasta jooksul on elu Kastre valla aladel paranenud, ja usub, et küllap on see igal pool nii. „Kui paarkümmend aastat tagasi pidasid paljud kohalikud inimesed Võnnut pommiauguks, siis praegu on sel arvamusel küllap väga vähesed,“ sõnab ta. Ja lisab: „Iseasi, kas areng on nii kiire, nagu me tahaks. Tahame, et taevariik tuleks juba kätte, ent maine elu nõuabki pingutamist.“

Olnud varasemalt vallavolikogu esimees, Urmas Paju viimastel valimistel enam ei kandideerinud. Ta ütleb, et vaimulikutöö täidab normaalse inimese edevuse vajadused kuhjaga ning talle piisab sellest, et on kantslis ja talitustel inimeste silma all. Ajal, mil ta veel Võnnu vallas volikogu esimees oli, olid kogukonnal teised vajadused. 

Turul on kõva nügimine

Veel mõne aasta eest oli koguduses aktiivne lastetöö. Praegu tõdeb õpetaja, et Võnnus on tugev valla laste- ja noortetöö, koguduse noorte- ja lastetöö edukus aga sõltub paljuski just kogukonna vajadusest. Varem kogudus täitis seda nišši, mida omavalitsus ei suutnud täita – küll tugeva kristliku sõnumiga, kuid ilmalikus mõistes pakkus kogudus lastele ajaviidet. 

Urmase abikaasa Külli ja paar kohapealset inimest andsid kokkusaamistele sisu, toimusid lastelaagrid. Lisaks osalesid laagrite lastetöös Ahja metodisti koguduse inimesed ning Heidy ja Aivo Prükk, viimane on nüüd Maarja-Magdaleena koguduse tubli õpetaja. Paju tunnistab, et tegemist on niigi palju ning kultuurimajade, noortekeskuste jms, kel ressursse palju rohkem, tegevusi dubleerida ja konkureerida pole mõtet. 

„Turul on selles osas kõva nügimine ja kogudusel tasub üle vaadata, kuhu oma ressurssi paigutada. Vaatama peab, et ennast tõsiselt ära ei väsitaks ja tegevus ikka vilja kannaks. Võimalused ja vajadused on muutunud,“ sõnab Paju.

Skeptik ei ole

Õpetaja tõdeb, et nii nagu Võnnu kirik, on üsna tühjad kõik võimsad ja suured maakirikud. Vahet pole, kas kirikus on viis, kümme või viisteist inimest. Veel mõni aasta tagasi oli Võnnus mõnel jõuluõhtul kirikus ligi 700 inimest, aga ka siis oli pühakoda pooltühi. Võnnu kirikus on 1200 istekohta ja üle 1000 m² põrandapinda.

Paju lükkab ümber arusaama, et sada aastat tagasi käisid inimesed kirikus. Koguduse kunagine õpetaja Voldemar Ilja (1922–2010) ja mitmed õpetajad enne teda on koguduse paberitesse vahel harva märkinud, et jumalateenistus jäi kirikuliste puudumise tõttu ära. (Voldemar Ilja teenis Võnnu kogudust aastatel 1967–1978. – R. P.) „Mina ei küüni kaugeltki Ilja karismani, tema töövõime ega vaimuliku suuruseni, õnneks pole aga kirikuliste puudumise tõttu ükski tavalise aja jumalateenistus seni mul ära jäänud. Kuid koroona ajal on seda juhtunud, et olen kirikus üksi või abikaasaga,“ tõdeb Paju.

Ta meenutab Võnnust pärit eaka baptistikoguduse liikme räägitud mälestust lapsena usu juurde tulekust. Toona, enne sõda, kogudust teeninud vaimulik olla aknast vaadanud, kuidas inimesed mööda teed teenistusele lähevad. Ja oli siis ka ise sammud pühakotta seadnud. Ükskord polnud ta vist kedagi näinud ja arvanud, et kirikulisi pole, ning ei läinud ka nemad organistiga. Mälestuse rääkinud usuvend oli väikese poisina üksi tühjas kirikus ja saanud seal Jumalast nõnda puudutatud, et jäigi usuteele. „Ja meie vaatame sellele ajale härdusega tagasi, et küll siis oli palju inimesi kirikus,“ sõnab Paju. „Aga jah, samas näiteks suurel reedel või lõikustänupühal oli siis pühakojas ja selle uste taga üle 2500 inimese ning armulaua jagamine kestis tunde, minu silmad pole siin midagi sellist näinud,“ lisab ta.

Huvi kandunud diakooniatööle

Kogudusele kuulub vana kirikumõisa peahoone, mille kogudus on Urmas Paju eestvedamisel taastanud ja kasutusse võtnud. Seal on kuus korterit ja neist viies elavad inimesed.

Võnnu kihelkonna territooriumil elavad inimesed saavad seal sisuliselt toetatud elamise teenust. Seda tänu koguduse koostööle Kastre, Luunja ja Põlva vallaga. Ta meenutab, et kui kogudus sellise tööga enam kui 15 aastat tagasi alustas, siis puudus paljudel omavalitsustel sotsiaaltöö pädevus ja seetõttu oli keeruline isegi koostööd teha. Nüüd on olukord muutunud, valla poolt on elanikel tugiisikud, koostöö meeldiv ja kõigile osapooltele vajalik. 

Tasasel käigul

Kogudusel oli vahetult enne koroonakriisi annetajaliikmeid üle 120. Kui paljud neist aktiivsed on, on iseküsimus. Alati võiks inimesi olla palju rohkem. Õpetaja ütleb, et ainuüksi suure kiriku koristamine on mitmele inimesele mitme päeva töö. Ta on väga tänulik kirikuvanem Jaak Kurele, koguduse esimehele Tiiu Ainsole, eelmisele juhatuse esimehele Aivar Kõivistikule ja teistele, kuid lisab, et tema südametunnistus ei luba inimestelt enamat nõuda.

Viimasel kahel aastal on kogudus aeglasel käigul ja selleks on põhjus: koroona tõttu ei taha õpetaja inimestes stressi tekitada. „Küll jõuame ka aktiivsust näidata,“ on ta veendunud. Ettevaatus on igati põhjendatud: viirus on võtnud mitme koguduseliikme elu. Koguduse liikmete hulgas on mitu meedikut ja inimesed on probleemi tõsidusega hästi kursis. 

Urmas Paju, kes on õppinud ülikoolis psühholoogiat, peab oluliseks vaimset tervist. Ka kirikumõisas kasutusse võetud korterites oli töö esmalt just psüühikahäiretega inimestega. Kui ta alles koguduses teenima hakkas, oli tal ka eraldi vastuvõtuaeg hingehoidlikeks vestlusteks, aga seda pole enam 15 aastat, sest ta ei pea ennast hingehoidjaks. Õpingutest on möödunud veerand sajandit, palju on ununenud. Inimene peab oma piire mõistma ja sestap suunab ta hingehädalised, kelle aitamiseks tavalise kirikuõpetaja pädevusest ei piisa, mõne praktiseeriva psühholoogi või Naatan Haameri vastuvõtule. 

Olgugi et koroonaviiruse praegu leviv vähem ohtlik omikrontüvi tundub olema Jumala lahendus haiguskriisile, soovitab ta ennast ka vaktsineerida. Tema sõnul on Jumal vaktsiini loomiseks inimestele tarkuse andnud. Evangelist Luukas oli ka arst, seega on inimeste ravimine Jumalale meelepärane. Õpetaja usub, et ükskord jõuab teadus paremate vaktsiinideni, mis meid rohkem kaitsevad. Lõpetuseks sõnab ta: „Usul on väga tugev jõud, meie valik on, kellesse või millesse me usume.“

Rita Puidet

Urmas Paju

Sündinud 7. veebruaril 1972.

Õppinud Tartu teoloogia akadeemias usuteadust 1995–2007 ja Tartu ülikoolis psühholoogiat 1997–2003.

Konfirmeeritud Mustvee koguduses aastal 1996.

Ordineeritud diakoniks 29.05.2003 ja õpetajaks 05.06.2007.

Teenib Võnnu koguduses alates 2003. aastast.

Abielus, nelja lapse isa.