Urvastes on kalmistu koguduse hallata

Surnuaiaga seotud tegevuse tõhustamiseks on Urvaste koguduses 5,2 hektari suurune ala digitaalselt kaardistatud, sisse on seatud matmisplatsi raamatud ja haldamistasu.
1994. aastast, mil omandireformi käigus Urvaste surnuaed kogudusele tagastati, on kogudus, tunnetades vastutust kogukonna ees, käitunud avaliku matusepaiga omanikuna heaperemehelikult. Juhatuse otsustega on reglementeeritud koguduse ja surnuaeda kasutavate kodanike õigused ja kohustused.
Õpetaja Üllar Salumets selgitab, et kuigi kalmistuga seotud töölõik nõuab palju aega ja ressursse, ei ole kordagi kaalutud omandiõigusest loobumist: «Me käsitleme seda neljanda käsu – sina pead austama oma ema ja isa – täitmisena. Surnuaed on ajalooliselt kuulunud ikka koguduse juurde.»
Surnuaia haldamine sarnaselt korteriühistuga
2002. aastal kehtestas kogudus matmispaiga omandamise ja haldamise korra. Matmisplatsi haldajaid asuti registreerima, neile jagati matmisplatsi raamatud ning neid kohustati iga viie aasta järel platsi haldamise õigust pikendama. Tekkis andmebaas platsiomanikest, kellega saab vajadusel ühendust võtta. Ka uue platsi väljastamisel hakkas kehtima sama kord. Raamatu omanikul on õigus staatust pikendada, vahetada, näiteks sugulasega, või lõpetada. Viimasel juhul muutub see peremeheta platsiks.
2007. aastal seoti matmisplatsi haldamise pikendamine tasuga, mille kohaselt tuleb maksta aastas ühe kirstukoha eest (matmisplatsil on enamasti mitu kirstukohta) täna kehtivas valuutas 1 euro, viie aasta peale 5 eurot, kusjuures ühe isiku matmisplatsi lõiv saab olla maksimaalselt 20 eurot (olenemata kirstukohtade või matmisplatside arvust). Sama tariif kehtib nii koguduse liikmetele kui mitteliikmetele. Kirstukoha suuruseks on kehtestatud 1,2 korda 2,5 meetrit.  
väljastatud on 800 matmispaiga raamatut, eelmisel aastal laekus matmisplatsi haldamise loa pikendamise tasust 20 000 krooni. «Summa on aastati olnud erinev, vahel see katab surnuaia haldamisega seotud rahalised väljaminekud, vahel mitte,» selgitab Salumets.
Haldajatele tuletatakse viieaastase intervalli möödumist kirjalikult meelde, paludes maks tasuda. Salumetsa sõnul suhtuvad inimesed sellesse mõistvalt ning õiendavad kohustuse protesteerimata.
Matmisplatsi haldamise maksu nõutatakse nagu maamaksu: ei ole oluline, kas platsile on juba maetud või mitte. Salumets rõhutab, et kõikidele soovijatele eraldatakse matmisplats Urvaste surnuaiale, nii neile, kellel siinse kalmistuga varasem side (maetud sugulane või haldab juba mõnda matmisplatsi), kui neile, kes pole Urvastega seotud.   
Hauad on nummerdatud ja kaardile kantud
Lisaks 1949. aastal koostatud surnuaiakaardile (1921. aasta kaart läks sõja ajal kaduma) valmis 1999. aastal digitaalne surnuaiakaart, mida vastavalt uutele matustele pidevalt täiendatakse. See hõlbustab kaheksaks kvartaliks jagatud surnuaial orienteerumist ning uute matuste planeerimist.
1799. aastal pühitsetud Urvaste kalmistule on maetud umbes 11 000 inimest. Kogudus on otsustanud surnuaeda laiendada, selleks saab kasutada kalmistuga piirnevat kogudusele kuuluvat põllumaad. Plaan on kirjutatud koguduse arengukavva.
2010. aastal registreeriti Urvaste koguduse matuseraamatusse 73 matust, 37 matust toimetati Urvaste kalmistule, viimased olid kõik kiriklikud.
Liina Raudvassar

Kogudustele kuuluvad kalmistud
Enne Nõukogude okupatsiooni kogudustele kuulunud kalmistutest tagastati omandireformi käigus umbes kolmandik.
2007. aasta andmetel oli EELK 43 koguduse omandis 75 surnuaeda. Osa neist on kirikut ümbritsevad vanad surnuaiad, kuhu praegu enam ei maeta.
Neist enam kui pooli hallatakse kohaliku omavalitsuse toel (näiteks maksab vald kinni kalmistuvahi palga või toetab muul viisil).
Tallinnas ja Tartus ei ole ühtegi kogudusele kuuluvat surnuaeda.
Allikas: Eelk konsistoorium