Usalduse palverännaku allikal
/ Autor: Kristel Põder / Rubriik: Elu ja Inimesed / Number: 25. detsember 2024 Nr 48 digileht /
Sel aastavahetusel Tallinna jõudev 47. Taizé Euroopa aastavahetuse noorte kokkutulek on Eesti Kiriku lugejale juba vana uudis. Kuid mida see sündmus ja nimetus endas õigupoolest kätkeb? Kuidas see alguse sai? Ja mille jätkajad me oleme, kui sellest osa võtame?
Jõuluöö. 1982. aasta Beirut. On kestnud mõnenädalane relvarahu Liibanoni kodusõjas, mis algas 1975. aastal regiooni seni kõige demokraatlikuma valitsemiskorraga riigis. Vend Roger, Taizé vennaskonna rajaja, on kasutanud kohe esimest võimalust sõita Liibanoni. Ta on soovinud seda teha juba aastaid, eriti pärast Liibanoni 100-liikmelise noortegrupiga kohtumist Taizés 1974. aastal. Kuid sõda on olnud takistuseks. Nüüd saab ta külastada erinevaid kirikuid ning puuetega noorte keskust.
Palvetage, palvetage, palvetage ...
Üks eriline põhjus on vend Roger' Liibanoni tulekul veel - Ghassibé Keyrouz, marioniidist seminarist, kelle lugu on vend Roger'd südamepõhjani puudutanud.
Nimelt 1975. aasta – jällegi – jõuluõhtul sättis 25aastane seminarist end jala minema Beirutist kodukülla Zahlesse, et koos lähedastega pühi pidada. Teda hoiatati seda tegemast tee ja aja ohtlikkuse tõttu. Kuid Ghassibé läks siiski.
Hommikul leiti ta teeäärselt põllult surnuna. Ghassibé õpingukaaslane avastas hiljem seminaris tema taskust väikese kirjakese, mille ta oli jätnud oma perele. Selle kirjakese tõttu on Ghassibé Keyrouz tuntud kristliku märtrina, kelle pärand seisneb ühes lauses oma perele: „Palvetage, palvetage, palvetage, ja andke andeks neile, kes on mind tapnud."
