Usalduskriisis usuõpetus

5. juunil vastasid Riigikogu täiskogu istungil õiguskantsler Allar Jõks ja haridus- ja teadusminister Mailis Reps Riigikogu liikmete Avo Üpruse, Trivimi Velliste, Olav Aarna ja Peeter Tulviste arupärimisele religiooniõpetuse kohta gümnaasiumites.

5. juunil vastasid Riigikogu täiskogu istungil õiguskantsler Allar Jõks ja haridus- ja teadusminister Mailis Reps Riigikogu liikmete Avo Üpruse, Trivimi Velliste, Olav Aarna ja Peeter Tulviste arupärimisele religiooniõpetuse kohta gümnaasiumites.

Tugineti religiooniõpetuse ainenõukogu mullusele ettepanekule korrastada seadusandlust, mis puudutab religiooniõpetuse õpetamist. Teiseks ajendiks oli õiguskantsleri tähelepanu juhtimine Hugo Treffneri Gümnaasiumi (HTG) religiooniõpetusele ja ettekirjutus muuta selles koolis humanitaarharus kohustuslik aine vabatahtlikuks.

Nii minister Mailis Reps kui ka õiguskantsler Allar Jõks tsiteerisid Eesti põhiseadust, kus rõhutatakse usuvabaduse põhimõtet, ja põhikooli- ja gümnaasiumiseadust, kus sätestatakse, et usuõpetus on vabatahtlik ja mittekonfessionaalne, kooli kohustust religiooniõpetust korraldama, kui soovijaid on kooliastmes vähemalt 15.

Õppekava eelnõus on ministri sõnutsi kajastatud religioonide temaatikat mitmes aines, kesksemalt tegelevad religioonitemaatikaga inimese- ja ühiskonnaõpetus, ajalugu, inimgeograafia, kirjandus ja kunstiõpetus. Ministri sõnavõtust selgus, et lõppeval õppeaastal õpetati religiooniõpetust või sarnast õppeainet 48 üldhariduskoolis. 2002. aastal oli koolide arv 36, 2003. aastal 37. Ka on tema hinnangul olemas õpetajate koolitustellimus ja riigieelarvelised kohad. Sõnavõtu lõpus toonitas minister: «Ilma erinevate religioonide tundmiseta ei ole võimalik mõista ei ajalugu, ei kunsti ega kindlasti ka tänapäeva elu või poliitikat.»

Kohustuslik või vabatahtlik

Õiguskantsler märkis, et mittekonfessionaalne usuõpetus ei ole riikliku ainekava mõttes kohustuslik. «Mittekonfessionaalne on seesugune usuõpetus, kus neutraalselt ja võrdselt käsitletakse erinevaid usundeid. Neutraalne ei ole erinevate usundite käsitlemine läbi kristliku prisma. Neutraalsus tähendab kõigi erinevate maailma suurte usundite, uskkondade võrdset käsitlemist. Ainet tuleb õpetada objektiivselt, kriitiliselt ja pluralistlikult.»

Aprillis Treffneri Gümnaasiumile saadetud kirjas püüdis õiguskantsler hoida lahus mõisteid usundiõpetus ja religiooniõpetus: «Konfessionaalseks saab pidada seesugust usuõpetust, millega kujundatakse isiku arusaama inimese asukohast maailmast ja tema suhetest kõrgematesse jõududesse või sügavamatesse olemustesse; see tähendab mingi kindla ja konkreetse usulise tõekspidamise õpetamist.

Seesugune usuõpetus ei ole põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse järgi lubatud. Seda nimetatakse ka usundiõpetuseks. Mittekonfessionaalne ehk lubatud on seesugune usuõpetus, milles käsitletakse erinevaid usundeid, antakse nendest ülevaade. Seda võib nimetada ka religiooniõpetuseks.» Riigikogus esinedes tõdes Allar Jõks, et mittekonfessionaalse usuõpetuse kohustuslikuks tegemine ei pruugi olla vastuolus põhiseadusega.

Usalduse küsimus

Riigikogu liige Ela Tomson märkis, et suur protsent õpetajaid on üsna eakad ja saanud hariduse ajal, kui mingist religiooniõpetusest juttugi ei olnud. «Kuidas nad seda lastele õpetavad, see teeb mulle muret.» Riigikogulane Helmer Jõgi tõstatas probleemi, kuidas tagada ikkagi mittekonfessionaalsus, kui mitu õppeasutust annab paralleelselt vaimuliku ettevalmistusega ka õpetaja ettevalmistuse

Minister Reps oli religiooniõpetuse õpetajate kaadri ettevalmistusega pigem rahul, märkides, et õpetajad on valmis pigem rohkem pakkuma, kui räägime religiooniõpetusest eraldi ainena. Kõhklusi tekitas teiste aineõpetajate pädevus, mille puudujääke ministri sõnul mitmesuguseid täienduskoolitusi korraldades püütakse kaotada.

Küll kinnitas minister, et pole ühtegi kooli, kes religioossest tõekspidamisest õpetaja töölevõtmise ja sealt vabastamise otsustaksid. Õpetuse sisu ja õpetaja isiklikud tõekspidamised on tavaliselt ikkagi seotud õpetaja kutse- ja südametunnistusega. «Sellist kvalifikatsiooni raamistikku, et vaimulik ei tohiks õpetada, kindlasti ei ole,» kinnitas Mailis Reps.

Mööndes mittekonfessionaalse usuõpetuse kohustuslikkuse võimalikkust koolides, kerkis õiguskantsleri jaoks usaldusküsimusi: «Kas me oleme selleks valmis? Kas Eesti riik on selleks valmis? Kas meil on nii palju vastavaid õpetajaid, kes suudavad seda näiteks järgmisest õppeaastast, ülejärgmisest õppeaastast anda.»

Vastuskirjas HTG õpilastele, kes aprilli lõpul algatasid religiooniõpetuse kohustusulikkuse säilitamiseks teotusallkirjade kogumise, märgib Jõks: «Minuni jõudnud infost lähtuvalt on Hugo Treffneri Gümnaasiumis õpetatav religiooniõpetus üheks heaks näiteks mittekonfessionaalse usuõpetuse õpetamisel.» Kirjas tunnistab õiguskantsler avameelselt, et näeb mittekonfessionaalse usuõpetuse vabatahtlikkuse kaotamises ohtu usuvabadusele.

Asjatundmatute hirm

Õpilaste suhtumist religiooniõpetusse on kahel korral uurinud SaarPoll. Küsitleti 404 gümnaasiumi- ja põhikooli õpilast, kellest religiooniõpetust oli õppinud 200. Õpilaste muljed olid positiivsed, 77% pidas tundi huvitavaks, 83% kinnitas, et õpetaja räägib religioonidest erapooletult. Õpilased on rõhutanud eelkõige teadmiste omandamist ja maailmapildi avardumist ning möönnud oma hinnangute muutumist tolerantsemaks.

Arupärimisi, märgukirju, vastuseid ja hinnanguid lugedes settib üks mõte: kardetakse valdkondi, mille nimetuses seisavad sõnad «usk», «usund» või «religioon». Asjatundmatusest tingitud hirmude võimendamine näib olevat meelepärasem kui konkreetsetesse juhtumitesse süvenemine. Ehkki on riiklik tellimus õpetajate ettevalmistamises ja ministri hinnangul ka pädevuse üle pretensioone pole, oleks õiguskantsleril justkui kuhjaga etteheiteid «mittekonfessionaalse usuõpetuse» ehk religiooniõpetuse õpetajatele.

Spetsialistid on aastaid tegelenud selgitustööga – just õiguskantsleri nimetatud suunas, et tegemist on objektiivse, kriitilise ja pluralistliku ainekäsitlusega. Otsustajail aga näib olevat kergem kahelda kui tõdeda ettepanekute asjakohasust. Või tuleb ootama jääda valedetektori taolise «kraadiklaasi» leiutamist, mis määraks ära, kas erihariduse omandanu puhul on ikka tegemist objektiivse ja pluralistliku pedagoogiga. Ent kas siis hakataks kraadima ka kirjanduse, muusika, ajaloo või kehalise kasvatuse õpetajaid, et nad ei eelistaks üht autorit, ˛anri, stiili, spordiala või maailmakäsitlust?

Lea Jürgenstein