Usk kui elujõu allikas eile, täna ja homme: 1. osa

Täna me elame mineviku toel

Usuline alus, veendumused ja neile vastav eluviis aitasid meil saada rahvaks ja vaadata tulevikku. See kõik oli eile, millele tugineb suur osa meie tänase elu hüvedest ja positiivsusest. Järjest vähenev sündimus viimastel aastatel ei lase mööda vaadata küsimusest, mis on selle põhjused ja missugused on võimalikud mehhanismid uue tõusu poole liikumiseks.

Usk on eri vormides omane kõikidele rahvastele nende ajaloolisest algusest peale ning sellel on ka tänapäeval jõudu ja energiat andev tähendus. Sündimus on rahva elujõu tähtsaim koondnäitaja, kuna hõlmab korraga paljusid tegureid, mis ka tänasel elujõu kongressil teemadena esil on. Näiteks taastas Põhjasõja-järgne sündimuse järsk tõus 18. sajandil rahvaarvu säilivuse nivooni ning rajas võimaluse 19. sajandil tärganud perspektiivi nägemisele ja ärkamisajale. Jõuline näide minevikust on Eesti tänase konteksti jaoks erakordselt oluline.

Maarahva kujunemisel eesti rahvaks oli kaalukas roll pühendunud inimestel nagu J.V. Jannsen, L. Koidula, J. Hurt, A. Willigerode ja teised, kes selle aja vaimule vastavalt olid loomupäraselt uskuvad kristlikud haritlased. Nende sõnad ja teod olid usutavad ning niisugustena oli neil mõju rahvahulkadele.

Oluline on ühiskultuuri pale ning tollel ajal kujundas eesti ühiskultuuri usk, mis toitis eesti rahva moraali, toetas töökust ja rajas eeldused elujõu kasvule. Seda tõendab 19. sajandil rahvuslikult, usuliselt ja kultuuriliselt ärganud rahva aateline töö tuleviku nimel. Usu üks keskne aspekt on lootus, millele toetus tulevikku suunatud aktiivne eluhoiak.

Sammudes tänasesse

Eeldusel, et elujõu allikate otsimist võetakse tõsiselt ka täna, on rahva elujõu mõistele ühise aluse leidmisel abi ka põhiseadusest. Vähemalt õiguslikult, sest põhiseadus on riigiõigusliku ja poliitilise keskustelu telg, mis kinnitab:

Kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada riiki, mis on loodud Eesti rahva riikliku enesemääramise kustumatul õigusel ja välja kuulutatud 1918. aasta 24. veebruaril ...

… mis on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele, mis on kaitseks /…/ rahvale ning pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus, mis peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade …

Põhiseadus on orienteeritud rahvale nii riigi rajamisel, staatuse määramisel kui riigivõimu teostamisel. Rahvas ise seab oma riigile sihid ja sõnastab eesmärgid ning rahvas koos institutsioonidega on kohustatud seda eesmärki täitma. Siit tulenevad otsustavad märksõnad.

1. Mis on meie eesmärk?

Mis on üldse eesmärk? Eesmärk on tulevikuline kujund taotletavast, mille saavutamiseks ollakse valmis pingutama. Niisiis on eesmärk rahva püsimine, millega koos püsivad keel, kultuur ja riik ning ümberpöördult.

Eesmärk sisaldab kategooriaid, mille sisu ja rakendus on eesmärgi saavutamiseks otsustavad – idee, usk ja tahe!

a) Eesmärgi kui kujundi tunnus on, et tal on kõrge asend väärtuste süsteemis. Õnneks on ta seda ka praegu suure osa eestlaste silmis. Ent kas piisavalt suure osa poolt teadvustatuna, et sellest eesmärgist oma tegudes juhinduda? Eesmärk paikneb mõtte, idee ja ideoloogia tasandil.

b) Eesmärgi enda jaoks vastu võtmine on otsus eesmärgile vastavalt tegutseda ja muuta praegust olukorda. Otsuse langetamine eeldab usku ja samas ka kinnitab usu olemasolu. Otsuse vastuvõtmine paikneb usu tasandil.

c) Eesmärgi teostamine ehk elluviimine vajab järjepidevust ja sitkust, mistõttu otsuse püsiv elluviimine eeldab tahet. Otsustatu elluviimine paikneb tahte tasandil. Tahe on vajalik, et üldse midagi sünniks.

Randar Tasmuth

EELK Usuteaduse Instituut

(Järgneb.)