Usklikke oli laagrites väga palju

Katkend raamatust „Mitu sõrme on Jumalal?“. Richard Võlli (1911–2002) mälestustest. Aastatel 1941–1944 oli ta Halliste Püha Anna koguduse õpetaja. 16. novembril 1944 arreteeriti. Vabanes aastal 1956. 1949. aasta märtsis, kui Eestimaal toimus massiküüditamine, saadeti Richard Võlli vangina tööle tinakaevandusse.

Tinakaevanduses (Berlag, 1949–1952)

1949. aastal anti välja seadus, mille kohaselt tuli poliitvangid eraldada teistest kinnipeetavatest. Poliitilise paragrahvi alla kuulusid spioonid, diversandid, natsionalistid … Vaimulikke eraldi ei nimetatud, kuid mitmesuguste konfessioonide õpetajaid ja preestreid või lihtsalt usklikke oli laagrites väga palju. Ilmneb, et vaimulikud, kes teenivad riiki, mis ei ole siit maailmast, on tegelikult väga poliitiline nähtus.

I

MEIE LAAGRIST VIIDI „poliitiliselt ohtlikud elemendid“ Dneprovskisse Berlagi, ametliku nimetusega Erilaager nr. 5, kus asus kassiteriidikaevandus. Kõigepealt anti meile numbrid, mis tuli õmmelda mütsile, pükstele, jopka varrukale. Mina olin „F 444“ – see oli Moskvas koostatud toimiku number – ja seda tuli igal loendusel korrata. Kui laagrist välja läksime, tuli väravas ette lugeda ees-, perekonna- ja isanimi, seejärel sünniaasta ning paragrahv. Valvur kontrollis, kas kõik andmed lähevad antud isikuga kokku. Mõnikord siiski mindi teise nime all laagrist välja, mina käisin kunagi hiljem niimoodi ühte Läänemaalt pärit meest matmas.

Teisel päeval küsiti, mis professija kellelgi on ja selle järgi jaotati meid erinevate brigaadide vahel ära. Mina ütlesin: „Olen diselist.“ Teadsin, et sealses elektrijaamas on inglise diiselmootorid ja lootsin sinna tööle saada.

Järgmisel hommikul kutsus elektrijaama ülem mind oma kabinetti, kus ta koos kreeklasest brigadiri Balsamakiga mind tööle vormistas. /…/

II

ERI LAAGRIS KAEVANDATI tinamaaki, millest loodeti saada aatomipommi jaoks teatud vajalikku ainet. See kiirgas pimedas. Mina jäin elektrijaama tööle, maa alla mind ei saadetud. Kui üldlaagrites arvestati töönormi ületamise eest üks kuni kolm päeva karistusajast maha, siis erilaagris ei olnud alguses seda võimalust.

Teisel aastal hakati ka meil „eeskujuliku töö eest“ päevi maha arvama, õnneks lisati neile ka üldlaagris väljateenitud aeg. Abitööd selle seaduse alla ei kuulunud. Eriosakonnas oli väike raamatukene, kuhu kanti tööprotsendid. Kui elektrijaama väljatöötlus oli 142 protsenti, loeti üks päev kolme ette.

Pidasin ka ise arvestust. 1951. aasta jõulude paiku näitas minu arvepidamine, et jaanuariks saab karistusaeg täis. Läksin oma protsentide ja päevade tabeliga eriosakonda. Ametnik uuris, siis vandus ja ütles: „Teile on liiga palju juurde kirjutatud,“ ning tegi uue arvestuse: karistusaeg saab täis aprilliks. Ikkagi umbes kolm aastat varem …

Vabanesin 1952. aasta märtsi lõpus. Teadsin, et mul peaks olema isiklikul arvel 500 rubla: teedevalitsuses sain natuke palka, natuke sääste oli varasemast ajast. Väravas anti ühele leedulasele kodust saadetud raha ja küsiti, et kas kellelgi on veel nõudmisi. Ütlesin: „Minul peab isiklikul arvel olema 500 rubla.“ – „Nimi kuidas on?“ – „Võlli.“ – „Kirjade järgi küll raha ei ole. Kui tahad nõuda, siis mine tagasi!“ Ei läinud mina enam väravast tagasi. „Te olete kõik võtnud, eks võtke siis ka raha!“ Laulatussõrmus, mis põgenemisel ära võeti, jäi samuti nendele.

Läksin laagrist välja ilma ühegi kopikata. Oleks teadnud, oleksin lasknud selle eest endale leibagi tuua …

„Mitu sõrme on Jumalal? Õpetajana koolis ja kirikus, vanglas ja vabaduses“. Kogunud ja koostanud Edakai Simmermann, välja andnud Eesti Keele Sihtasutus, 2020. 

Raamat on varustatud isikunimede registriga. Lehekülgi 563.

Koostaja Edakai Simmermann kirjutab raamatu eessõnas: „Raamatusse „Mitu sõrme on Jumalal?“ on valitud nende kirikuõpetajate (ja abikaasade) mälestused, kes olid kogudusetööl juba enne Teist maailmasõda ja kelle elusid veristasid vanglate ning sunnitöölaagrite okastraadid. Madis Oviir, Richard Võlli, Linda ja Guido Reinvalla, Liilia ja Elmar Kull, Benita ja Ain Eenmaa, Linda ja Harald Tammur – kümme kirikuinimest, kelle eludaatumid jäävad ajavahemikku 1908–2009. Kunagised kiriku töötegijad – kõik auväärses kõrges vanuses – usaldasid oma elulood ja mälestused lindile ja lindistajale, teades, et nende silmad seda raamatut ei näe.“