Usualane harimatus – usuvabadus Eesti moodi

Nädala eest toimus Tartu Maarja koguduse 800. aastapäeva tähistamise sündmuste raames Tartu luterliku Peetri kooli aulas konverents „Usk ja usuvabadus“. Konverentsi ettekandjateks olid oma valdkonna asjatundjad nii juristide kui teoloogide seast. Üsna palju pöörati konverentsil tähelepanu usuvabaduse realiseerimisele Eesti koolis.

Püstitasin oma ettekandes, kus muuhulgas rääkisin ka usuvabadusest koolis, rida (retoorilisi) küsimusi. Näiteks, kas teadmistepõhisele hariduskontseptsioonile rajatud ühiskonnas ei peaks olema kõigil õpilastel õigust religioonialastele teadmistele?

Kas usuliselt ja maailmavaateliselt ennast määratlenud lapsevanematel ei ole õigust eeldada koolilt, et lapse jaoks ei tekitataks koolis teadlikult väärtuskonflikti koduse usulise kasvatuse ja koolis õpetatava vahel? Kas sallivust taotlev kiusamisvaba Eesti kool püüab arvestada ka erinevate usulise ja kultuurilise taustaga õpilaste õigusega omada erinevaid veendumusi ja neid ka koolis avalikult välja paista lasta?

Kas nende erinevate veendumustega arvestatakse ilma sildistamata ja hinnanguid andmata? Kas õpilasi julgustatakse ja toetatakse oma usku tunnistama ja julgelt „kapist välja tulema“? Kuidas garanteerida, et mõne aine ja teema käsitlus kindla maailmavaatega õpetaja (nt ateisti või agnostiku) poolt ei lähe vastuollu riigi poolt taotletud maailmavaatelise ja usulise neutraalsusega? Kui kristlasest õpetaja ei tohi oma vaateid õpilastele peale suruda, siis ei tohi seda teha ka ateist ega agnostik.

Mitme kristlasest lapsevanema kogemused kinnitavad, et klassi- või aineõpetajate isiklikust maailmavaatest tulenevad hoiakud võivad olla mõnikord väga dominantsed, isegi agressiivsed uskliku õpilase kodust kaasa saadud arusaamade suhtes.

Sama puudutab ka õppematerjalide koostajate ja metoodikute poolt õpikutesse ja töövihikutesse sisse kirjutatud maailmavaatelisi teemasid, mis ei arvesta sugugi alati hariduslikuks ideaaliks tõstetud neutraalsust. Kui Eesti kool on juba kirjutamata kokkuleppe alusel muutunud „ususteriilseks“ tsooniks, siis kes seisaks selle eest, et „riigiusuks“ saanud sekularismi teostataks ka maksimaalselt nõnda, et lapsed ei peaks kokku puutuma usupaganlust, uusvaimsust ja esoteerikat produtseerivate poolreligioossete rituaalide ja tavade propageerimisega?

Olen paljusid kristlastest lastevanemaid kuulnud kurtmas, et lasteaedades või koolides tähistatavad volbri ja halloween‘i peod on neile maailmavaateliselt vastuvõetamatud, kuid asutuste juhtkonnad ei näe süütutes nõiakarnevalides probleemi. Samal ajal jäetakse näiteks riigipühad suur reede ja nelipüha täiesti tähelepanuta.

Usuvabaduse teostamise juurde haridusasutuse kontekstis kuulub ka õigus oma usulisi vajadusi rahuldada koolipäeva või õppetöö ajal. Kas selleks on loodud võimalused? Kas usupõhistele erivajadustele pööratakse piisavalt tähelepanu? Näiteks kasvõi koolitoitu valmistades?

Muude erivajadustega tegeleb igas koolis tugipersonal: logopeed, psühholoog või sotsiaalpedagoog, õpilastele on koolis koostatud nende erivajadustega arvestavad individuaalsed õppekavad ja kasutatakse tugiisikuid. Erivajadustest tingitud probleeme ja küsimusi püütakse ennetada ja ollakse proaktiivsed.

Kas õpilase usuliste erivajadustega arvestatakse sama analoogia alusel? Kas laste usuvabadus on tagatud? Milline riigiasutus peaks selle järele valvama? Karta on, et lastevanemate vastavad pöördumised teeksid suhted kooliga halvemaks, sest nimetatud probleemide lahendamine on iga kooli juhtkonnale reeglina ebameeldiv, tüütu ega tundu ka vajalik. Puudu võib jääda ka pädevusest. Kõik see on viinud olukorrani, kus usklike vajadusi ei mõisteta ega võeta tõsiselt.

Paar aastat tagasi tõstatus riikliku järelevalve kontekstis küsimus, miks alaealiste laste puhul ei küsita erakoolis enne konfessionaalse usuõpetuse õpetamist, kas lapsed seda (hoolimata vanemate valikust) ka ikka ise soovivad. Konflikt, mis võib tekkida kooli ja lapsevanema, lapse ja kooli ning lõpuks isegi lapse ja lapsevanema vahele, on sisse kirjutatud põhikooli- ja gümnaasiumiseadusesse. Munitsipaal- ja riigikoolis ei teosta aga keegi järelevalvet, kas õpilastele on tutvustatud nende õigust õppida mittekonfessionaalset usundiõpetust.

Eesti on eriskummaline riik – kuigi põhiseadus lubab igas koolis õpetada konfessionaalset usuõpetust, on see seaduse tasandil ära piiratud ainult erakoolidega ning munitsipaal- ja riigikoolides ei ole loodud mehhanisme isegi mittekonfessionaalse usundiõpetuse õpetamiseks. Kõikjal Euroopas seistakse oma kodanike usuvabaduse eest neid usualaselt harides. Eestis tähendab usuvabaduse riigipoolne teostamine oma rahva hariduseta jätmist. Usualane harimatus on usuvabaduse teostamine Eesti moodi.

Urmas Viilma

peapiiskop