Usuõpetusest kirikukoolis

Haridus- ja teadusministeerium on teinud Tartu luterlikule Peetri koolile ja Kaarli koolile ettekirjutuse muuta oma töökorraldust nii, et luterlik usuõpetus oleks õpilastele vabatahtlik. See annab põhjuse küsida, milline on vanemate otsustusõigus laste usulisel kasvatamisel ja harimisel nii Eesti kui ka rahvusvahelise õiguse järgi.

Kuigi seda alati väga selgelt välja ei öelda, pole tõsist vaidlust selle üle, et väikeste laste eest tohivad usulised valikud teha nende vanemad. Ristimisele toodud rinnalapse nuttu ei peeta märgiks, et tema usuvabadust rikutaks. Kui viieaastane nõuab selgitust, miks ta peab pühapäevakooli minema, siis piisab, kui vanem annab talle maailma kõige levinuma vastuse sellele küsimusele: sellepärast, et täna on pühapäev. 

Riik austab vanemate õigust

Euroopa inimõiguste konventsiooni kohaselt peab riik austama vanemate õigust tagada lastele vanemate usuliste ja filosoofiliste (mõnes keeles tõlgitakse viimast sõna „maailmavaateliste“, mis annab mõtet ehk paremini edasi) veendumustega kooskõlas olev haridus (1. lisaprotokoll art 2). ÜRO lapse õiguste konventsiooni järgi austavad riigid vanemate õigusi ja kohustusi suunata last talle kuuluva usuvabaduse rakendamisel (art 14 lg 2). Keerulisem on öelda, mis vanusest peaks olukord muutuma. Eelviidatud lapse õiguste konventsiooni kohaselt peavad vanemad last suunama tema „arenevate võimete kohaselt“, millega on tahetud öelda, et lapse suuremaks kasvades kasvab ka tema enda otsustusõigus oma usu üle. 

Mingit maailmas üldtunnustatud vanust, millest alates muutuks lapse otsustusõigus tähtsamaks tema vanemate omast, ei ole. Enamasti leitakse, et see peaks juhtuma millalgi enne lapse päris täiskasvanuks saamist. Eri riikides varieerub see murdepunkt tavaliselt 14. ja 16. eluaasta vahel. Selliseks näiteks on ka Eesti kirikute ja koguduste seadus, mille järgi võib noorem kui 15aastane laps kuuluda kogudusse „oma vanemate või eestkostja loal“ (§ 10 lg 2). 

Iseseisvus usuküsimustes sõltub vanusest

Kohati ei peeta lapsele usuküsimuste iseseisva otsustamise võimaldamist õigeks siduda mingi kindla vanusega, vaid leitakse, et seda peaks hindama selle järgi, kuidas lapse areng seda parajasti võimaldab. Ilmselt on põhjendatud eristada lapse usulisel suunamisel ja tema iseotsustamisel põhimõttelisi küsimusi ning selle raames tehtavaid üksikasjalikumaid valikuid. Näiteks võivad varateismelise kiriku liikmeks oleku üle otsustada tema vanemad, kuid sobiva lastetöövormi, vagaduslaadi ja muu sarnase juures peaks lapse seisukohtadega juba järk-järgult arvestama hakkama.

Usuvabaduse hulka kuulub ka võimalus usku õpetada. See võib toimuda avalikes koolides – muidugi neile, kes seda ise või kelle vanemad seda soovivad. Kuid rahvusvaheliste lepingutega ei ole riigid endale võtnud kohustust võimaldada konfessionaalse usuõpetuse õpetamist avalikus koolis. Seda ei näe täna ette ka Eesti seadused – ehkki vabatahtlikku konfessionaalset usuõpetust avalikus koolis ei saaks millekski põhiseaduse vastaseks pidada. 

Konfessionaalne usuõpetus

Riikides, kus konfessionaalset usuõpetus avalikus koolis õpetada ei saa, tuleb seda paratamatult teha kas pühapäevakooli vormis või kirikukoolides, mis annavad riikliku õppekava kõrval ka usulist kasvatust ja haridust. Kui kirik peab endale usuõpetuse jagamiseks kooli rajama (selmet lapsed seda vabatahtliku ainena riikliku õppekava kõrval avalikus koolis õppida võiksid), siis toob see endaga kaasa selle, et Eestis saavad lapsed sellistes koolides oma kiriku usuõpetust õppida heal juhul üksnes mõnes suuremas linnas. 

Kuigi kirikukooli võidakse lapsi saata ka sellepärast, et vanemad eelistavad tingimata erakooli, väiksemaid klasse või peavad neid koole muidu kuidagi elitaarsemaks, on kirikukoolide olemasolu mõte kiriku jaoks ikkagi usulises hariduses. Kirikukoolide tööd käsitleb meil muuhulgas erakooliseadus, mille § 11 lõikele 5 viidates ongi haridus- ja teadusministeerium välja toonud, et konfessionaalse usuõpetuse õppimine peab olema vabatahtlik. Küsimus on selles, kas see vabatahtlikkus on tagatud kooli valikuga, sest kohustust just kirikukoolis käia kellelgi olla ei saa, või peaks ka kirikukoolis õppides olema võimalik usuõpetus valimata jätta. 

Kui usuõpetus ei sobi, võiks vahetada kooli

Tuleb arvestada, et erakooliseaduse säte konfessionaalse usuõpetuse kohta ei ole mõeldud ainult kirikukoolide tarvis, vaid see käib ka kõigi muude võimalike erakoolide kohta, mis võivad konfessionaalset usuõpetust või ka erinevaid usuõpetusi pakkuda tõepoo-

lest valikuvõimalusena. Kui tõlgendada sätet nii, et ka kirikukoolis võiks laps õppida usuõpetust saamata, siis vähemalt põhikooli laste puhul seaks see kahtluse alla neid sellesse kooli saatnud vanemate õiguse lapsi enda maailmavaate kohaselt kasvatada ja usuliselt suunata, mida rahvusvahelises õiguses tunnustatakse.

Võib muidugi juhtuda, et mõnele lapsele on kirikukool tõsiselt vastunäidustatud. See võib ette tulla, kui lapse vanemad on vastandlike usuliste vaadetega või teda on kirikukooli saatnud näiteks eestkostja, kes üritab last kasvatada varem saadud maailmavaatelisest kasvatusest erinevalt. Sel juhul oleks õige vahetada kooli, mitte püüda olukorda lahendada lihtsalt usuõpetuse ärajätmisega. Kirikukool avaldab ju lastele oma mõju mitte ainult usuõpetuse tunniga, vaid kogu oma õhustiku, töötegijate valiku ja muu sarnasega. Samast loogikast lähtudes peaks gümnasistil olema võimalus otsustada selle üle, kas ta soovib kirikugümnaasiumisse minna, mitte tingimata selle üle, kas ta soovib seal usuõpetust õppida.

Nii oleks mõistlik mitte asuda erakooliseaduse sõnastust kuidagiviisi täpsustama, vaid tõlgendada seda kooskõlas vanema õiguse ja kohustusega last usulistes valikutes suunata ning maailmavaateliselt kasvatada, mis annab talle ka õiguse usulise hariduse andmiseks oma lapsele kirikukooli valida.

Priit Kama,

õigusteaduse doktor