Usupuuduse leevenduseks usuteaduskonda õppima

Tartu ülikooli usuteadus­konnas õpib väga erineva taustaga inimesi. Põhjusi, miks valitakse just see hari­dustee, on tõepoolest mit­meid, kuid juba pärast esi­­mest aastat järeldavad tei­se kursuse üliõpilased Anna­bel Parts ja Nora Lauk­se, et on teinud õige valiku.

Kas teadsite kohe, et tahate Tartu ülikooli usu­tea­dus­konda tulla? Millega usu­teaduskond võistlema pidi?

Nora: Tulin teadlikult. Astu­sin sisse 23aasta­selt, sest mul läks keskkooli lõpetamisega kaua aega – käisin mitmes eri koolis ja õppimine mul hästi välja ei tulnud. Mul oli ka väga tugev protest akadeemilise hariduse vastu. Klassikaline „olen targem kui doktorikraad“-juhtum. Kui tulin ülikooli, siis muutusin põhjalikult. Mind ajendas usu­teaduskonda astu­ma usu­puudus, mis hakkas laastama mu vaimset tervist. Teiseks valikuks oli semiootika, aga kuna usuteaduskonda sisse­astumise intervjuu toimus enne ja sümpaatia oli vastastikune, valisin esimese.

Annabel: Mul oli pärast keskkooli plaanis minna selja­kotiga Itaaliasse ökofarmi tööle. Usuteaduse kõrval plaani­sin sisse astuda hispaania kee­le ja kultuuri erialale või kultuuriteadustesse. Teised erialad jäid siiski valimata – usuteaduskonnas tekkis juba intervjuu keskel äratund­mis­rõõm, et see on õige koht. Ma ei ole näinud küll Itaaliat, ent olen esimese aasta jooksul ülikoolis avastanud endas nii palju erinevaid kihte, leidnud sarnaseid inimesi, sõpru – saan endast palju rohkem aru.

Olete mõlemad nüüd teise aasta üliõpilased. Kas on ol­nud ka loobumise mõtteid?

Nora: Ei, kindlasti mitte. Mind ajendasid akadeemili­se­malt usuküsimustega tegelema kaks kogemust. Ma pole veel kõigile oma küsimustele vas­tuseid saanud, jalgealune on aga juba palju kindlam. 

Esimene neist leidis aset Lääne-Türgis. Teadupärast ei joo muslimid alkoholi, kuid sattusin siiski ühele istu­mi­se­le, kus tarbiti ka alkoholi. Muu­sika mängis, kõik olid lõ­busas meeleolus, kui ühtäkki läks tümps kinni, inimesed hak­kasid palvetama. Kuna olin täies­ti sekulaarsest riigist, siis see tundus absoluutselt us­ku­matuna. Tundsin, et mind on millestki ilma jäetud, miks mi­nul elus midagi sel­list ei ole?! See, kui vähe me Eestis re­ligioonidest, teiste seas isla­mist teame, on kahet­sus­väärne.

Teine kogemus, millele just akadeemiliselt vastuseid otsin, leidis aset Rumeenias ühes meditatsioonilaagris. See kestis kokku kolm päeva ning selle aja vältel kogesin kolme kehavälist kogemust – mul on hiljem olnud väga keeruline neid mõtestada. Lugedes teaduslikke uurimusi religioossete kogemuste koh­ta, olen saanud kind­lust, et ma ei ole üksi ja usuteadus­kond on turvaline koht, kus rahulikult vastuseid otsida.

Annabel: Olen tõesti leid­nud õige koha.  Inimesi, kes tegeleksid vaim­­sete otsin­gutega, ei ole vä­ga palju. Kui rääkida ühis­kon­nast, siis tundub, et välis­tele asjadele pööratakse palju rohkem tähelepanu kui sise­mis­­tele. Keskkooli ajal olin ümb­rit­setud inimestega, keda huvi­ta­sid ainult materiaalsed as­jad. Nen­­de teemade üle, mida nüüd kur­­susekaaslastega ja õ­ppe­jõu­du­dega arutada saan, pol­nud mul enne võimalik rääki­da.

Mida arvavad teie valikust lähedased, pere-sõbrad?

Annabel: Isa ütles otse välja, et tema arvates on usuteadus mõttetu, parem oleks, kui õpiksin infotehnoloogiat. Ema aga julgustab tegema seda, mis mind huvitab. Ta käib hea meelega kirikus ning mõistab mind veidi rohkem. Vanaema arvab siiamaani, et ma õpin bioloogiat. Üldiselt on suguvõsas arusaam, et Jumal on lollide lohutus.

Nora: Jah, samad sõnad. Kord öeldi, et usklikud on ikkagi madalalaubalised. Ja kui ma siis küsisin neilt, et kas Arvo Pärt on ka madalalaubaline, ei osatud enam midagi vasta­ta. Nõidadesse usutakse. Mi­nu vanaisa pani tamme alla mõt­lus­pingi, et seal mõtisk­le­mas käia. Temaga saan erine­va­te vaimsete asjade üle arut­leda, enamik on rohkem kar­jäärile pühendunud, tegele­vad maise­ga. Võib öelda, et sugu­võsas põr­kuvad kaks maailma. 

Aga kuidas seletada inimeste huvi nõidade ja selgeltnägijate vastu?

Nora: Täheldan vaimsetes ot­singutes teatavat pinnapeal­sust. Heiti Talviku read „Ma iial polnud eht, / ei elus ega luules. / Kui oksalt langend leht / ma triivin igas tuules“ (luuletusest „Poeet“ kogust „Kohtupäev“ 1937) on ka mind saatnud. Tegelikult vaevab väga paljusid noori mitte-eht olemine. Väga kerge on kaduda kõiksugu vaimsetesse alternatiividesse, aga peab olema oidu, et ise akadeemilisemalt vastuseid otsi­da. Tahetakse vaimsuse head osa, aga oma varjuga tegeletakse vähe. Minu arvates tegeleb kristlus ka inimese varjuga, peab julgema oma varjule otsa vaadata.   

Annabel: Rahulikult asjade üle arutlemine ja akadeemili­ne lähenemine võtab ladvas sahinat vähemaks. 

Nora: Inimestel on usu­tea­duskonnas õppimise kohta üt­le­mist, näiteks et seal tehak­se ajupesu. Kui ütlesin, et ta­han rohkem teada islamist, siis öeldi, et islam on seotud terroristidega. Ülikoolis on võimalik isla­mi kohta mitmekülgselt õppi­da. Üleüldse maailma selle ime­li­suses näha.

Millised on teie kokku­puu­ted EELKga olnud?

Nora: Väga raske on anda hinnangut, sest väga vähe on ol­nud kokkupuutepunkte. Võin ju öelda, et usaldan krist­lust, kuid ei usalda kirikut, aga see on pinnapealne väide. Mul on mitmeid sõpru, kes kuuluvad Eesti geikogukonda ja kui oleksin korraga väga suur kiriku patrioot, siis oleksin auto­maatselt kiusajate poolel – sel­line on mulje.

Annabel: Mina ei oska kiri­kus ei istuda ega astuda. Mul on selline tunne, et ma ei vää­ri seal olemist. On tunne, et kiri­kus käivad ainult sellised ini­mesed, kes ei joo kunagi al­ko­holi, ei tee midagi halba, kind­lasti ei kaalu abortide õigus­tatust, kindlasti peavad abi­ellumist ainuõigeks ja nii edasi.

Nora: Tundub, et kirikus käivatel inimestel on must-val­ge maailmapilt, ja see hirmu­tab. Olen sekulaarsest perekonnast ja keegi ei ole mulle neid n-ö piibellikke tarkusi õpetanud. Samas ma olen ristitud ja kui olen vanematelt küsinud, miks nad mind ristida lasid, siis vastavad nad, et kõik tegid seda, oli selline mood.

Annabel: Kui ma lähen kirikusse, siis mõtlen, mis ma nüüd pean tegema. Tunnen, et olen välja jäetud. Minu tutvusringkonnas on palju ristitud inimesi, aga olen mõelnud, et miks mina siis ei ole, miks mind pole kaasatud.

Nora: Mina tundsin alg­klas­sides selle pärast hä­bi, et olin ristitud ja teadsin piiblilugu­sid. Mind ikka kiusati: „Sa oled usklik!“ Aga ma ei saanud aru, mida see üldse peaks tähendama. Mulle meeldis lapsena lugeda lastepiiblit ja kui 2. klassis kuulutati välja muinasjuturing, siis sain ko­he aru, et muinasjutud need ei ole. Puudusin sellest n-ö mui­nasjuturingist, sest ma olin juba aru saanud, et Piibli lugemine on paha – see oli mu esimene põhjuseta puudumine.

Ja nüüd loeme usuteadus­konnas Piiblit heebrea ja kreeka keeles ja ei häbene midagi! Kus te ennast tulevikus näete?

Nora: Loodan, et olen leidnud usu ja sellele kindlaks jäänud. Usuteaduskonnas õppi­des on kadunud hirm üksin­duse ees – mõtlen ikka, et lä­hen koju, loen mõnda teoloo­gia­raamatut, mis mind ootab. Tead­mised võtavad ära hirmu, mis minust arvatakse.

Annabel: Mul on tunne, et jõuan kohe-kohe iseendani, nii hinges kui ka väliselt. Hea on teada, et oled ümbritsetud inimestega, kellel on samuti südamel küsimused, millele vastuseid otsitakse. Aga mingi rahu on saavutatud, see teeb õppimise koduseks. Oo, kuidas ma ootan hetke, mil suured küsimused saavad vastuseid just neis audi­tooriumides, mis asuvad Tartu kõige auväärsemas ehitises.

Mina tulin usuteadus­kon­da 29aastaselt ja kaks aastat on läinud väga kiiresti, ääre­tult huvitavalt ja ma pole hetke­gi kahetsenud, et Marju Lepa­jõe soovitusel just baka­lau­reu­seastmesse tulin. Teie­ga koos on suur rõõm usutea­duskon­nas õp­pi­da! Aitäh!

Kristel Algvere