Uuring näitab usu ja kiriku osatähtsuse kasvu

14. aprillil tutvustati möödunud aasta novembrist detsembrini Eesti Uuringukeskuse OÜ poolt Eesti Kirikute Nõukogu (EKN) tellimusel läbi viidud uuringu „Elust, usust, usuelust“ esmaseid tulemusi.

„Avalikustatud saavad esimesed tulemused uuringust, mida on tehtud aastast 1995 iga viie aasta järel,“ selgitas pressikonverentsi juhatanud Meego Remmel oma sissejuhatavates sõnades, lisades, et uuring „Elust, usust, usuelust 2020“ annab ülevaate Eesti elanike usulistest vaadetest, veendumustest, hoiakutest ja uskumustest. Nagu ka varasematel aastatel, on selgi korral uuringu tulemused kõigile kättesaadavad EKNi kodulehelt. Sotsioloogid teevad veel põhjalikuma analüüsi, tulemuste esituseks korraldatakse konverents.

Pressikonverentsil tutvustasid uuringut uuringu juht Riin Pärnamets ja uuringu ekspertgrupi liige religioonisotsioloog Liina Kilemit. Zoomi keskkonnas toimunud esitlusel vastas küsimustele ka uuringu projektijuht dr Laur Lilleoja.

Meetod mõjutas

Riin Pärnamets selgitas, et uuring korraldati veebiküsitlusena, mis oli kombineeritud postiküsitlusega. Rakendati rahvastikuregistri infol põhinevat juhuvalimit täisealistest Eesti elanikest, kokku oli 10 000 kontakti. Uuringus osales 1000 vastajat, nii eesti emakeelega kui mitte eesti emakeelega inimesed. Ta viitas peamistele metoodilistele erinevustele võrreldes eelnevate uuringutega. 

Kui 2010. ja 2015. aastal moodustasid üldkogumi 15–75aastased Eesti elanikud, siis 2020. aasta uuringus olid kõik vastanud täisealised ehk vähemalt 18aastased. Vastajate vanusepiir oli jäetud avatuks, vastata said ka vanemad kui 75aastased. Olulisemaks muudatuseks oli aga meetod: kui 2010. ja 2015. aastal toimus küsitlus silmas silma intervjuudena, siis nüüd kasutati distantsilt sooritust. 

Pärnamäe arvab, et meetodi muutus avaldas mõju uurimistulemustele, aga millegi kindlama väitmiseks tuleb tulemusi põhjalikumalt analüüsida. Silma hakkab, et küsimustele vastamiseks kasutati sel korral valikvastust „ei oska öelda“ rohkem kui varem, mis võib olla seotud just sellega, et inimesed täitsid tundlikel teemadel küsitlusi omaette olles. 

Protsendid kõnelevad

Avaküsimuses uuriti suhtumist erinevatesse eluvaldkondadesse. Uuringu tulemused näitavad, et läbivalt on Eesti elanike jaoks esimesel kohal tähtsuse järjestuses perekond, edasi tulevad sellised märksõnad nagu vaba aeg, töö, sõbrad ja poliitika. Usku oluliseks eluvaldkonnaks peab 41% ja kirikut 28% vastanutest. 

Elanikkonna religioosse identiteedi kohta saadi teavet küsimuse abil, kus paluti valida järgmiste religioonide või maailmavaadete vahel: kristlus, ateism, maausk, budism või hinduism, mõni muu religioon või maailmavaade, islam, judaism. Kristlust peab endale lähedaseks suurel määral 29% vastanutest. 

Hetkeanalüüsi kohaselt peavad usku keskmisest olulisemaks mitte-eestlased, naised, madalama sissetulekuga, 50–59aastased. Sagedasemad põhjendused kristlust endale lähedaseks nimetavatel inimestel olid: olen kristlane, kultuuriline lähedus, 10 käsku, ristitud, isiklik usk. Maausu valikut põhjendati looduse lähedusega, usuga loodusesse ja esivanemate traditsiooniga. 

Uuriti ka, kuidas on muutunud vastaja seisukoht Jumala olemasolu küsimuses. 26% valis vastusevariandi „usun Jumala olemasolu ja olen seda alati teinud“, 11% valik oli „usun Jumala olemasolu, kuid varem ei uskunud“. 33% vastanutel on olnud elus üleloomulikke või seletamatuid kogemusi, mida on raske mõistusega seletada.

Uuriti ka kogudusse kuulumist ning seda, kas vastanu on ristitud ja leeris käinud. Nukra faktina tuleb esile, et 3% eestlastest ja 5% muust rahvusest vastanutest ei tea, kas nad kuuluvad mõnda kogudusse või usuliikumisse ning ligi 3% vastanutest ei tea, kas nad on ristitud.

Jumalateenistustest osavõttu uurides peeti silmas koroonaeelset aastat 2019, aga uurijad ei välista, et nii mõnigi vastaja võttis aluseks ikkagi 2020. aasta, mil koroonaerikorra tõttu avalikud jumalateenistused ei toimunud. 

Ootus kiriku rollile

Huvitava tulemi andis küsimus kiriku rollist ühiskonnas. Kui 2015. aastal pidas 66% vastanutest kiriku ülesandeks vaeste abistamist, siis nüüdses uuringus peab seda vajalikuks vaid 46%. Kiriku rolli kohta sisepoliitikas öeldakse, et see võiks olla väiksem – 5% võrra on langenud nende osakaal, kes leiavad, et see roll võiks senisest suurem olla, aga märkimisväärselt on kasvanud nende osakaal, kes leiavad, et võiks olla senisest väiksem.

Küsimuste plokis tegevuste ja nähtuste moraalsest lubatavusest ja mittelubatavusest tuli esile, et vastajate meelest võiks olla lubatud abielulahutus, vabaabielu ning abielueelsed seksuaalsed suhted, ent kindlasti ei tohiks olla lubatud abielurikkumine (truudusetus kooselus). Eutanaasia pooldajate arv on võrreldes eelmise uuringuga tõusnud 56%-lt 69%-le.

Küsimusele, kuivõrd nõustute, et maailma usundeid tutvustav usundiõpetus võiks Eesti koolides olla kohustuslik aine, vastas ligi 60%, et on selle ideega päri. Ühiskonnagruppide lõikes toetas seda eestlastest 62% ja muu rahvuse esindajatest 48%, eriti kõrgharidusega (64%) ja kogudusliku kuuluvusega (75%) inimesed.

Liina Raudvassar

Elust, usust, usuelust 2020

Eesmärgiks oli saada ülevaade Eesti inimeste usulistest vaadetest, hoiakutest ja uskumustest

25.11.2020–31.12.2020 küsitleti 1000 Eesti täisealist elanikku

Läbiviija Eesti Uuringukeskus OÜ, tellija Eesti Kirikute Nõukogu

Korraldatakse iga viie aasta järel alates 1995. aastast

63% vastanutest peab kristlust oluliseks

57% vastanutest pooldab usundiõpetust kohustusliku ainena

55% vastanutest peab end usklikuks (13% eestlastest, 42% muulastest)

Usku peab oluliseks 41% ja kirikut 28% vastanutest