Uus aasta

Aasta 2023 on alanud. Käes on aeg, kus paljud loovad uueks aastaks sihte, mitmed annavad endale uusaastalubadusi või siis, vastupidi, ei anna ja peavad seda mõtet naeruväärseks, mõned on murelikud eesootava aasta osas, mõnel on mõtteis sel aastal ees ootavad rõõmsad sündmused jne. Igaüks omamoodi, kuid moel või teisel tekitab see aeg ikka ärevust.

Tegelikult ei tohiks ju see üks öö aastas meid nii rivist välja viia – mis seal siis on? See on lihtsalt kokku lepitud, et nüüd sel korral vahetus aastanumber sellel nädalavahetusel, aga siiski! Alateadlikult lööb see kuidagi ajataju segamini ja nii olen ma enamasti aasta esimese nädala suhteliselt suures segaduses – ei saa aru, mis nädalapäev, mis kuupäev – aastanumbrist rääkimata. 

Tuleb sisse seada uus kalendermärkmik, panna kinni teatud arstiajad, kus tuleks igal aastal ära käia, ja teen seda alati kohe aasta alguses, et meelest ei läheks. Peab hakkama mõtlema suvise puhkuseaja peale, sest see tuleb peagi tööl kinnitada, mõtlema juba ette, milliseks kujuneb kevad – kas keegi lõpetab kooli, kas keegi läheb leeri – suures peres nii tavalised teemad igal aastal. 

Mõnes mõttes nii igapäevased mõtted ja tegevused, ometi igal aastal jaanuari alguses nagu mingi elu inventuuri tegemine – mis, kes, kus, kas … Mingeid uusaastalubadusi ei anna ma endale kunagi, kuigi mõtlen ikka, mida võiks paremini sel aastal teha. Lugesin paar päeva tagasi sotsiaalmeediast küsimust, millistele asjadele/tegevustele plaanin sel aastal vähem kulutada. Vastused, mis sinna foorumisse tekkisid, olid hämmastavad! 

Ma ei teadnudki, et inimesed kulutavad nii erinevatele asjadele raha – muidugi juhul, kui neil on, mida kulutada. Mõni soetab igalt allahindluselt potsikute viisi pesuvahendeid, kehahooldustooteid, aga ka konserve jm toidupoolist. Tõdeti, et pole vist siiski mõtet soetada asju, mis riknevad ja kui sa ikkagi üksi elad, siis milleks koguda keldrisse sadades purkides dušigeeli, kui sa oma eluajal ilmselgelt neid ära tarbida ei jõua.

Ilmselt on joon kogumise, tarbimise ja kulutamise vahel õhkõrn. Võib-olla peaksid need inimesed otsustama, et nad lihtsalt ei lähe poodi iga suure allahindluse ajal ja sellega ongi uusaastalubadus enda jaoks täidetud. Samas jälle praegusel kummalisel ajal peaks toiduvarud justkui kodus olema … ning siis veel generaator ja äkki pisut ka kütust ja küünlaid ja tikke ja mida kõike veel.

Kui mina peaksin nüüd andma lubaduse, mida ma päris kindlasti ei anna, siis peaksin lubama, et lõpetan raamatupoodides ja kirjastuste kodulehtedel käimise. Ma muidugi ei käigi seal, kui mul raha ei ole, aga kui on, siis … võib-olla peaksin külastama mõnd teist kohta? Aga ei! Ikka kisub raamatupoodi. Ei, ma ei osta sealt iga kord midagi, vajan lihtsalt seda käimist ja kohal olemist.

Raamatud on midagi, mis mind igal aastal, aasta alguse ärevuses ka edasi aitavad. Juba mitmeid aastaid on läinud nii, et just jaanuaris loen kõige rohkem raamatuid, kuigi viimase aasta lugemise kogunumber jäi ikka piinlikult väikseks – ei jõudnud igal nädalal raamatut läbi närida, kuigi üritasin. 

Mõned aastad tagasi vaatasin filmi Marju Lepajõest, kus ta ütleb enda kohta umbes nii: „Juba keskeas inimene ja ei olegi korralikult Cicero retoorikaalaseid töid läbi töötanud. Mis elu see on? See ei ole ju mingi elu!“ 

Olen selle öeldu peale palju mõelnud. Loodan, et ma pole veel keskeas, sest pole isegi lugenud Cicerot, rääkimata selle läbi töötamisest. Teisalt jälle tean ju, et ma ei küündigi selleni, kuhu jõudis Lepajõe ja seega pole üldse mõtet põdeda, et ma Ciceroni pole jõudnud. Ent film Lepajõest (aga ka artiklid temast ja temalt) ja tema mõtteviisist seoses raamatutega paelus mind väga. Loomulikult ei loe ma sellist kirjandust, mida luges tema, kuid see, kuidas ta oma raamatutest rääkis, on midagi nii sarnast, mida mina mõtlen ja tunnen. 

On suur rikkus, et meil on käesoleval ajal võimalik soetada või laenutada ka eestikeelset vaimulikku kirjandust. Oma lapsepõlvest mäletan, et vanaema luges pidevalt lauluraamatut ja paari eestiaegset vaimulikku raamatut, mis olid suhteliselt „kapsaks“ loetud. Ilukirjandusest vanaema lugu ei pidanud, seega olid peamisteks kaaslasteks lauluraamat, Piibel ja paar vana raamatut. 

Kui palju rohkem on meil tänapäeval võimalusi! Ei, mina ei hakka ka sel aastal end raamatutest eemale hoidma ja soovitan ka teistele: pange televiisor kinni ja avage selle asemel mõni hea raamat. Üks raamat nädalas – see on ju tehtav? 

 

 

 

 

Sigrid Põld,

kolumnist