Uus kirikuaasta annab võimaluse usus kasvada

Oleme astumas uude kirikuaastasse.
Kirikuaasta erineb kalendriaastast selle poolest, et siin keskendutakse Kristuse ja kirikuelu seisukohalt olulisele. Julgen väita, et kui inimene käib ühe kirikuaasta jooksul igal pühapäeval kirikus, siis saab ta tuttavaks kõige olulisemate usuliste õpetustega. Kirikuaasta pole kujunenud ühekorraga, vaid siin on tegu pika protsessiga. Algkristlased tähistasid kindlalt ülestõusmispüha, mida võib pidada kirikuaasta keskmeks, ja sellele lisandus aja jooksul erinevaid pühi ja tähtpäevi. Kristuse ülestõusmine toimus pühapäeval, seetõttu kujunes kirikuaasta keskseks nädalapäevaks pühapäev, mil peetakse jumalateenistus. Nii on iga pühapäev kaudselt Kristuse ülestõusmise meenutamiseks ja austamiseks.
Kirikuaastas on kolmed suured pühad: jõulud, ülestõusmispühad ja nelipühad, mida valmistavad ette kas paastuajad või paastupäevad. Paastumist on vaja selleks, et inimene mõtleks olulistele asjadele ja valmistaks end pühade vastu ette.
Jõulupühi valmistab ette advendiaeg, mis on ajalooliselt paastuaeg. Paastudes valmistuti Kristuse saabumiseks siia maailma. Nii on advendipühapäevade teemad Sinu Kuningas tuleb alandlikkuses, Sinu Kuningas tuleb kirkuses, Valmistage Issandale teed, Issand on lähedal. Advendipaastu järel võis jõuluõhtul süüa taas liharooga ja tunda rõõmu Päästja sünnist. Jõulupühi tähistati mitu päeva ja esimesel jaanuaril võis uut kalendriaastat alata Jeesuse nimel, tema nimepäeva tähistades.
Ülestõusmispühadele eelnevat paastuaega kutsuti suureks paastuks, sest tegu oli pikima (40 päeva + pühapäevad) paastuajaga kirikuaastas. Suure paastu teemad on seotud ennekõike patukahetsusega ja meeleparandusega. Palmipuudepühaga astutakse suurde nädalasse, mille iga päev kõneleb Kristuse elu viimastest sündmustest. Suur nädal lõpeb suure reedega, mil Jeesus suri ristil, ja vaikse laupäevaga, mil Kristus oli hauas. Ülestõusmispühad toovad muutuse maailma ajalukku ja Kristuse ülestõusmine surnuist on usuliselt keskne sõnum. Sellele järgneb rõõmuaeg, mis päädib Kristuse taevasse minemisega 40 päeva pärast ülestõusmispühi.
Järgnevad päevad valmistavad ette nelipühasid ning nende seas on ka mitmeid palvepäevi, kuid paastuaega, mis muudele pühadele eelneb, ei ole, sest ollakse ikkagi ülestõusmispühade järgses rõõmuajas. Nelipühil sündis kristlik kirik ning kirikuaasta teine pool annab juhiseid põhiliste kristlike õpetuste ja elureeglite kohta. Kirikuaasta lõpus peatutakse selle maailma lõpu teemade juures ja kirikuaasta viimane pühapäev on igavikupühapäev, mis kõneleb igavesest elust, kuhu saab viimse kohtu järel. Võib tõdeda, et nii võtab kirikuaasta kokku kõik eelneva.
Kaido Soom,
Tartu ülikooli usuteaduskonna praktilise teoloogia lektor