Uus muinsuskaitseseadus on valmimas

Tänapäevane kultuuriväärtuste hoidmine ei ole muinsuskaitseekspertide kitsas mängumaa, vaid oma arvamuse ja panuse saavad anda kõik osapooled. Hea näide koostööst on Tartu Jaani kiriku taastamine ja hoidmine, millesse on panustanud nii riik, linn kui kogudus, tornikiivri uue vaskplekist katte jaoks annetusi teinud tartlased ning külastajad, kelle piletiraha saab suunata kirikuhoone säilitamisse.
Samas tuleb tõdeda, et praeguses muinsuskaitsekorralduses on palju seda, mis oli ajakohane 1990ndatel, kuid praegu enam mitte. Lühidalt, kehtiva seaduse rõhuasetus on piirangute kehtestamisel ja kontrollil. Kohustuste põhiraskus lasub mälestise omanikul, riigi tugi, olgu läbi nõustamise või rahaliste toetuste, ei paku arvestatavat tasakaalu.
Ettevalmistatud uus muinsuskaitseseadus tasakaalustab omanike ja riigi kohustusi ning kontrolli kõrval toob esile muinsuskaitseameti ennetava rolli omanike nõustamisel ning avalikkuse teadlikkuse tõstmisel.
Kultuuriväärtused säilivad pikka aega, kui hoolime neist ja oskame neid järjepidevalt hooldada. Nii kummaline kui see ka ei tunduks, hooldamine on odavaim viis väärtuslike asjade säilitamiseks. Nii on uues seaduses eraldi välja toodud muinsuskaitseameti roll nõustajana, antud võimalus koostada omaniku abistamiseks mälestise säilitamise hooldusjuhend.
Mäletan oma kunagisest tööst maakonnainspektorina kohtumisi mitme tubli kirikuõpetajaga, kes pidid põhitöö kõrvalt süvenema vanade hoonete restaureerimise nüanssidesse. Kas see ikka on nende peamine ülesanne ja kas me saame loota, et nad oleks selle valdkonna asjatundjad?
Kuigi mälestise säilimise eest vastutab omanik, on loogiline ja põhjendatud, et mälestise (näiteks vana kirikuhoone) puhul saaks ja peaks asjatundlikku nõu andma muinsuskaitseameti asjatundjad.
Kui hooldamisest siiski ei piisa ja tuleb teha põhjalikumaid töid, on ka selles osas kavandatud muudatusi võrreldes kehtiva seadusega. Uue seadusega plaanime võtta riigi kanda muinsuskaitselise järelevalve korraldamise, mille eest peab praeguse korra järgi tasuma omanik. Omaniku lisakulu kõrval on tõsine probleem selle teenuse regionaalne kättesaadavus ja kohatine konkurentsipuudus.
Näiteks Tallinnas asuva kiriku korrastamisel saab kogudus valida erinevate teenusepakkujate vahel, kuid mitmes maakonnakeskuses, rääkimata maapiirkondadest, on muinsuskaitse valdkonna asjatundjate hulk piiratud või lausa olematu ning kohalikud kogudused peavad tasuma ka kaugemalt tuleva ettevõtja transpordi- jm kulud.
Kui muinsuskaitselise järelevalve tegija, kelle ülesanne on toetada ja abistada omanikku restaureerimistööde korraldamisel, käib kaugete vahemaade tõttu objektil minimaalselt, siis kannatab tavaliselt kõigepealt kultuuriväärtus ja hiljem ka omanik, kes peab kehva töö aastate pärast ümber tegema. Seepärast näeme, et riigi suurem sekkumine sellesse töölõiku on põhjendatud.
Teine põhjalikumat muudatust vajav valdkond on muinsuskaitse eritingimuste väljastamine. Praegu peab omanik need tellima ja esitama muinsuskaitseametile kooskõlastamiseks. Mõistlikum on, et muinsuskaitseamet ütleb lähtuvalt konkreetsest objektist ja planeeritavatest töödest ise, millised materjalid on lubatud, mida tuleb säilitada ja mida on lubatud muuta.
Kui soovitakse 19. sajandi lõpust pärineva pastoraadi aida amortiseerunud eterniitkatus välja vahetada, pole eelnevate põhjalike uuringute tegemine enamasti mõistlik. Muinsuskaitseameti töötajad on pädevad andma omanikule ülevaadet lubatavatest katusekattematerjalidest, katusekonstruktsioonide olukord selgub nagunii alles ehitustööde käigus. Küll aga on keskaegse kirikuhoone puhul põhjendatud eelnevate uuringute tegemine täpsemate eritingimuste seadmiseks.
Julgen öelda, et muinsuskaitseamet on järjest enam pööranud tähelepanu nõustamisele ja ennetustööle. Kuid kui maakonnas tegeleb 1-2 inimest riigi tasandil kogu muinsuskaitse laia skaalaga, on raske eeldada, et nad suudavad süsteemselt kontrollida mälestiste olukorda, kõiki huvilisi nõustada ning ka kultuuripärandit tutvustada.
Seetõttu oleme ette näinud senisest tihedama koostöö muinsuskaitse ja muuseumide vahel, piirkondlikud kompetentsuskeskused peaksid kujunema just muuseumide juurde. Eesmärk on, et mitme maakonna peale on mõistlikus kauguses üks selline keskus, kes oskab ja tahab nõustada omanikke, uurida ja tutvustada meie rikkalikku kultuuripärandit.
Oleme välja arvutanud, et riigile võetavatele lisaülesannetele läheks riigieelarvest igal aastal ühe mälestise kohta pisut üle 70 euro (kõik mälestised kokku 1,9 miljonit eurot). Ei ole just hoomamatu summa meie pärandi ja kultuuri hoidmiseks.
Loodetavasti on muinsuskaitseseadus üks esimesi seadusi, mida uus riigikogu arutama asub, ning saame astuda kultuuriväärtuse kaitse korraldamisega pika sammu edasi.

 

 

 

 
Tarvi Sits,
kultuuriministeeriumi asekantsler