Vaadakem üles!

Aga kui kõik see hakkab sündima, siis tõstke oma pea ja vaadake üles, sest teie lunastus läheneb!
Lk 21:28
Eeloleva pühapäeva juhtsalm on pärit Luuka evangeeliumist, lõigust, millele on pealkirjaks pandud «Jeesus õhutab valvama». Kõnealusest kirjakohast eespool on juttu tunnustähtedest, mis eelnevad Inimese Poja tulekule «pilve sees ja suure hiilgusega», kuid minule jäi kuidagi hinge ja tekitas mõtteid just see konkreetne salm.
Kui vaatame enese ümber, märkame, et kõigil on kogu aeg kiire. Kas on parasjagu midagi tähtsat pooleli või on tegemiste nimekiri niivõrd pikk, et otsa ei ole näha ja kui üks toimetus läbi saab, on teada, missugune töö kohe ruttu järge ootab …
Rääkisin kord ühe teismelisega, kes oli õnnetu selle tõttu, et kodus ei olnud kellelgi tema jaoks aega. Kui ta palus end koolitöös aidata, sai ta vanematelt vastuseks, et tee aga ise, see on sinu töö ja meil ei ole nii palju aega, et seda sinu tegemiste peale raisata. Kui ta oli mures ja otsis täiskasvanutelt nõu, öeldi talle: «Oh, lapseke, mis on sinu mured suurte inimeste murede kõrval …» Nii jäigi ta jälle üksi, ootama, kuni tema ka ükskord suureks kasvab, et olla vääriline osa saama teiste inimeste kiirest ajast.
Minu arvates on selline suhtumine, säärane mõtteviis tänapäeval väga laialt levinud, ja mitte ainult suhetes lastega, vaid ükskõik kellega ligimestest. Elame oma elu ega taha tihtipeale, et keegi sellesse sekkuks, ei taha, et keegi meid harjumuspärasest päevaplaanist välja kisuks. Näeme valdavalt enda ette, oma maailmas toimuvat. Märkame ehk vaid oma sisemisi tundeid ja soove, sest kaugemale vaatamiseks lihtsalt pole aegagi.
Ja nüüd tuletab Jeesus meile meelde: «Tõstke oma pea ja vaadake üles …»
Kui tõstame pilgu ja vaatame endast eemale, võime ühtäkki märgata palju uut, näeme ehk asju, mille olemasolust meil siiani aimugi ei olnud. Või kui ka oli, siis ehk ei olnud aega, et nendele tähelapanu pöörata. Võibolla olime iseenda tegemistega nii ametis, et ei märganudki, mismoodi meie ümber elatakse.
Jeesus tuletab meile meelde, et me oma pilgu enesest kaugemale suunaksime (seega suureneks ka meie nägemisväli), jäävad siis ju tahes-tahtmata silme ette ka kõik, kes on vahepeal võibolla meelestki läinud: nii meie lähedased, kelle olemasolu iseenesestmõistetavalt võtame, või ka kaugemal olevad ligimesed, kellele ei ole jätkunud aega tähelepanu pöörata.
Jeesus märkas inimesi enda ümber, reageeris nende muredele, ehk suudame me selleski pisut Tema moodi olla. Ja tema palve meile – tõsta pead – ei tohiks ju küll kuidagi kontimurdvaks olla. Vastupidi, kui me Tema sõnu järgime, saab meile osaks midagi võrreldamatult suuremat kui meie oma panus: märkame, et meie lunastus läheneb. Nii on Jeesus lubanud.
Minu jaoks ühildusid need kaks teemat järsku niimoodi: kui suudame vaadata enesest kaugemale, näha oma ligimesi ning pühendada neile aega ja valmidust neid ühel või teisel viisil teenida, suudame ehk ka paremini märgata ja ära tunda lähenevat lunastust, meenutada seda suurt armastustööd, mida Jeesus on meie jaoks teinud.
Kõne all oleva kirjakoha paralleeltekstis ütleb apostel Paulus: «Teie leebus saagu teatavaks kõigile inimestele. Issand on ligidal!» (Fl 4:5) Püüdkem siis olla leebed ning hoida pilgud kõrgemal.
Saima Sellak-Martinson