Väärikusest ja austamisest

Järgmisel teisipäeval tähistab Eesti Vabariik 91. sünnipäeva.
Olen viimasel ajal mõelnud väärikuse ja austamise üle. Eesti ajalugu annab selleks küllaga mõtlemisainet. Peapiiskop ja riigivürst Albert Buxhoevedeni äsja möödunud 780. sünniaastapäeval oli põhjust küsida, kas Eesti liitmine Lääne-Euroopa kultuuriruumiga oli hea või halb asi. Kuidas peame suhtuma oma ajalukku? Nüüd, kui tõsisemad raskused on meid kohanud teekonnal «Egiptuse lihapottide» juurest «maale, mis jookseb piima ja mett», kui käidud on pool teekonda neljakümnest aastast, on neid jõude, kes ikka veel soovivad alandada meie rahvast, rahvuslikke tundeid ja usku.
Küll avaldub see soovis näidata meid rahvana, kellele euroopalikud väärtused, keskaegne arhitektuur, kunst, kirjakeel ja ristiusk on toodud «tule ja mõõgaga». Küll tuues tõe pähe sotsioloogilisi küsitlusi, mis justkui näitavad, kui uskmatu rahvas eestlane ikka on. Tundub, et okupatsiooniaegne retoorika elab edasi.
Kirikuringkondades on hääli, kes kutsuvad üles elama tuleviku ootetoas, justkui kogu elu oleks peatunud XIX sajandil. Uus Mikkeli piiskop Seppo Häkkinen, kelle pühitsemisest kümme päeva tagasi osa võtsin, toonitas oma jutluses, et kirik ei pea vaatama minevikku, vaid tulevikku. Tuleb vägisi meelde vana apteeker Tootsi pulmas, kes oli elanud nagu võõras. Nüüd kutsus ta noort Tootsi üles vaatama julgelt enda ümber ja elama täie rinnaga.
Vabariigi aastapäevale mõeldes kutsun üles väärikusele ja julgusele vaadata tulevikku. Meil ei ole tarvis häbeneda oma rahva ajalugu ega oma kirikut. Meie ei ole süüdi kõiges pahas, mis maailmas on toimunud. Kahe maailmasõja vahelisel ajal pöörati noores vabariigis rahvuslikele tähtpäevadele olulist tähelepanu. Eeskuju näitasid kirik, kool ja noorteorganisatsioonid. Vaba rahva kodanikel on õigus tunda uhkust ja pidulikkust, eriti vajavad seda meie lapsed ja lastelapsed.
Meedia on väsitanud inimesi nutulaulu ja hirmutamisega. Räägitud on ainult rahast. Ka puuduses saab olla väärikas. Iseseisvuse nimel tuleb olla valmis ka ohvriteks. Iisraelgi nurises kõrbes.
Kümme aastat tagasi ütles president Lennart Meri aastapäevakõnes: «Eestlane ei tohi häbeneda eestlaseks olemist. Vale on häbeneda Eesti-pärasust, eesti nimesid ja eesti kultuuri. Niisama vale on häbeneda oma riiki. Okupatsiooni ajal hoidis Eesti Vabariigi õiguslikku järjekestvust meie poliitiline pagulaskond ja Eesti kultuurilist järjekestvust eesti haritlaskond. Demokraatlikus maailmas oli Eesti Vabariik kui õigusprintsiip alati olemas. Nüüd on Eesti Vabariik taas meie kätes. Jumala eest, me võime uhked olla, et Eesti on seatud eeskujuks mitmetele endise raudse eesriide tagustele riikidele.
Aastakümnete vältel on riigiasju korraldanud võõras administratsioon võõras keeles. Eestlaste asi oli vaadata, kuidas võõra riigi kiuste toime tulla. Oleme võõrast riiki petnud, õõnestanud ja kirunud, ja see kukub meil hästi välja. Meil on kadestamisväärseid kogemusi riigivastase tegevuse alal, aga riigi juhtimise ja hoidmise kogemus on meil kõigil, niihästi poliitikutel kui teistel Eesti kodanikel kodu- kui välismaal, kahetsusväärselt väike. Sellest on sündinud meie vead. Kui meil on mehisust viga nimetada veaks, oskame veast ka õppida. Kuid ainult vigadest õppida on samuti viga. Eesti tulevik ja meie laste saatus kohustab meid selleks, et me õpiksime riiki valitsema selliselt, nagu on kohane euroopalikule õigusriigile.»
Mulle meeldis, et Andrus Kivirähk puudutas laupäevases Eesti Päevalehes meedia rolli. Tahaks küll, et rahvuslikku uhkust oleks rohkem. Maailmas ei ole midagi uut. Konstantin Päts ütles 1934. a: «Elame haiglase ärevuse tundemärkide all. Tullakse tõendama, et kõik, mis seni tehtud, olla tagurpidi minek. Eesti algas aga paljaste kätega. Ükski teine riik pole nii lühikese ajaga nii palju korda saatnud. Puudusi tuleb igal pool ette, kuid rahva võimu juures lõigatakse sarnased paised põhjalikult välja.»
Ma ei soovi väita, et sel aastal vabariigi aastapäev on meie rahvale sama helge kui majandusliku tõusu aastatel. Aga seda enam soovin ma raskuste kiuste väärikust, kindlameelsust, rahvuslikku uhkust ja veendumust selles, et oleme valinud õige tee.

Tiit Salumäe,
assessor