Vabadussammas ja selle lugu
/ Autor: Toomas Jürgenstein / Rubriik: Kolumn / Number: 5. september 2007 Nr 33 /
Monumentidest ja sammastest on viimasel ajal Eestis ainult tüli ja vaidlusi tõusnud. Alles olid probleemid pronkssõduriga, nüüd on tekkinud teravad vaidlused kavandatava vabadussamba ümber.
Piiblis ei ole suhtumine sammastesse ühene. Räägitakse ebaususammastest, mis tuleks maha raiuda (2Ms 23:24; 34:13), analoogiliselt tuleks käituda Baalile püstitatud sammastega (2Kn 3:2; 10:26), kuid sambaid püstitasid ka vanad Iisraeli juhid (1Ms 28:18; 35:14). Lisaks nimetati sammasteks algkoguduses autoriteetsemaid liikmeid Jaakobust, Peetrust ja Johannest (Gl 2:9). Varasest kirikuloost tuntakse ka sambapühak Siimonit, kes suure osa oma elust veetis posti otsas asuval väiksel platvormil, olles elavaks tähiseks ja näiteks pühendunud jumalateenimisest.
Eestil on nüüd oma vabadussamba kavand. Tunnistan, et see pole minus just vaimustust tekitanud. Kuid, kas võime loota, et uus variant tuleb parem? Enn Soosaar (28.08.07) ei kiida oma Postimehe arvamusloos sammast, kuid on ka üsna skeptiline uute konkursside suhtes. Tema lõppjäreldus on selge: «Las too dolomiit-post ja rist tulevad sinna, kuhu plaanitud. Eks lihtsuseski ole võlu. Ajalooline rist meenutab ajaloolist sündmust, millega just selle kujuga rist on vahetult seotud. Aega on vähe, aga midagi jõuab veel kohendada, vähendada või täiendada.»
Samas on igal sambal ka teine pool. Olen adunud, kuidas mälestusmärgi muudavad meeldejäävaks just sinna juurde kuuluvad lood. Needsamad lood kujundavad ka suhtumist mälestusmärkidesse. Toon näiteks hiljuti kuuldud anekdoodi, kuhu ka üks teine oluline «sammas», pronkssõdur, oli haaratud. See kõlas nii: «Kui Venemaa olemust sümboliseeriva ausamba asukohta määrav komisjon kuulis, et seda tööd hakkab tegema Zurab Tsereteli (Moskvas elav skulptor, kes teeb suuri ja enamiku jaoks vastuvõtmatuid kujusid), otsustati ruttu see kuju püstitada Tallinna. Siis võib olla vähemalt kindel, et see minema viiakse.»
Küllap on igaüks kogenud, et nali või lugu annab asjadele sageli uue mõõtme. Loodan väga, et pronkssõduri sidumine huumoriga on märk, et teatud jäikade arusaamade kõrvale on hakanud pugema ka uued lähenemised. Arvan enam-vähem analoogilist ka vabadussamba kohta. Küllap aitavad sellega seotud lood, ütlemised ja ka naljad sammast lähedasemaks muuta. Nagu Eiffeli torni, mida pariislased pikka aega lammutada tahtsid, kuid nüüd on see omaks võetud ja üheks linna sümboliks muutunud.
