Vabariigi aastapäeval on ikka ilus ilm olnud

Igaühel meist on säilinud mälestused ajast, mil Eesti taasiseseisvus. Korjasime kokku mälestuskillud sellest, millisena nägime neid aastatetaguseid sündmusi. Kandku need mõtted meid tagasi 24. veebruari, mil meie maal tähistati 87 aasta möödumist iseseisva Eesti Vabariigi sünnist.

Olen eestlane vabal maal

Niipalju kui mäletan, on vabariigi aastapäeval alati ilus ilm olnud. On selline tunne, et taevas on kuldne, nagu tahaks ta meenutada neid säravaid momente meie ajaloost.

Olen Pärnus korraldanud tõrvikutega noorterongkäiku aastapäeva eelõhtul ja organiseerinud kõnesid järgmiseks hommikuks. See on olnud enesestmõistetav nagu seegi, et kirikusse kogunevad tõsiste nägudega lipukandjad ja koor laulab isamaalisi laule.

Sellel aastal oli aga teisiti – ei olnud kohustusi ega läinud ma ka välja. Pakkides sünnipäevakingitust emale, kes on sündinud meie riigiga ühel päeval (kuigi paarkümmend aastat hiljem), küsisin endalt, kas mulle riigi pidupäev ei olegi nüüd enam tähtis. Ja ma mõistsin seda küsides: on.

Ei saa jätta sel päeval minemata Vabadussõja monumendi juurde miitingule või kirikusse ega meenutamata neid tublisid tegijaid, kes selle riigi nimel oma elu andsid. Mäletamine on väikseim, mida meie täna anda saame.

Kuldne külm päike sel päeval soosib kogunemist rahva ajaloo keskustes, kus tuletatakse meelde, kes me oleme ja mis on meie missioon. Sinna tuleb minna ja, kui vaja, külmetades meenutada, et olen eestlane vabal maal. Pärast antakse ju tavaliselt ikka kuuma teed või kohvi ja siis on juba väga mõnus olla ning isamaa ilu hoielda.

Kas annaksid elu Eesti vabaduse eest?

Vabariigi aastapäeval meenuvad mõned värvikamad, koomilised või suisa tragikoomilised seigad hoogsast noorukieast, mis langes kokku riigi taassünniga… Kuidas sai kaheksakümnendate teises pooles ühes väikelinnas veel lehvivaid punalippe prügikastidesse topitud või lohutatud ühes õppeasutuses nutvat pedagoogi, kes tunnistas, et alles eelmistel jõuludel käis ta ühikatubades «korda loomas», kuuski ja küünlaid keelamas ja nüüd kuulas kasvandike esituses jõulist Runnelit.

Sel aastal andsin endale aru, et minu meelestatusest sõltub väga palju, sest mu lastel tekib kindlasti hulgaliselt küsimusi, mis vastamist vajavad.

Mõni hea aasta tagasi tegi uuringufirma eestlaste hulgas küsitluse, kus teiste pärimiste hulgas seisis ka see – kas annaksite oma elu Eesti vabaduse eest, kui see peaks vajalikuks osutuma? Minu vastus ühtib enamuse omaga ja see rõõmustab mind sama palju kui selge taevas Eesti kohal.

Pidu minu südames

Tänavuse vabariigi aastapäeva kohta võin öelda, et see oli «pidu minu südames». Päev algas ja lõppes mõtiskledes. Mõtlesin end tagasi aega, mil kallis isamaa sai taas iseseisvuse. Millised olid need nõukogude aja viimased kuud, milline ärevus oli õhus? Ja milline meeletu vabakssaamise rõõm haaras mind, kui nägin sinimustvalget lippu Pika Hermanni masti tõusmas.

Õppisin tollal Tallinnas kaugõppes, aga elasin Tartus ja seetõttu oli mul võimalik osaleda kõigis Eesti jaoks olulistes sündmustes: meeleavaldused Tartus ja Tallinnas, öölaulupeod, Hirvepark, Balti kett. See mälestus on mul sügavalt hinges ja kallilt südames. Oli joovastav tunda, et minuga ühtmoodi igatsevad sajad ja tuhanded kaasmaalased.

Keegi sõber küsis minult 24. veebruari õhtul, millisest aastapäeva üritusest mina osa võtsin ja tõdesin ootamatult, et ei ühestki. Mõtlesin, kas ongi tähtis kõikjale jõuda, tähtis on vabadust südames kanda ja mitte iialgi unustada, mida õieti tähendab Eesti Vabariigi aastapäev ühele eestlasele.

Vana sinimustvalge lipp, mille kinkis mulle mu vanaisa öeldes: «Hoia seda,» on mul alles nagu ka rõõm ja tänu meie maale kingitud vabaduse üle.

Kasvanud murrangulisel ajal

Mulle öeldakse vahel, et ega sina ju nõukogude ajast midagi ei mäleta ja kui vabariik tuli, olid ka veel liiga noor. Vaidlen vastu – ma ei saa öelda, et 11 aastat mu elu esimesest poolest oleks möödunud justkui udus, mängukarude turvalises varjus. Kohati võib mälupiltidest leida üsna värvilisi kilde, emotsioone, mis toona olid lihtsalt peegeldused ümbritsevast elust.

Mälestustes segunevad lõputud poesabad ning lood väikesest Iljast, kelle kuldne pildike ehtis meie siniseid koolivorme. Meenuvad kopitanud gaasimaskid tsiviilkaitseklassis ja tõsine soov saada pioneeriks. Kahjuks või õnneks jäi see unistus õige napilt teostumata.

Hilisemast ajast mäletan patriootlikke tundeid, mida tekitas minus Balti kett, ärevaid uudiseid teletornist. Seda, kuidas sain pihku oma esimese ühekroonise, mille eest sai osta ühe pingviinijäätise.

Tänavusel vabariigi aastapäeval kirikust väljudes seisatasin harduses, meenutades kõike seda. Mul on hea meel, et olen kasvanud nõnda murrangulisel ajal. Usun, et just seetõttu olen õppinud armastama ja hindama oma väikest riiki.

Kristel Neitsov
Mari Paenurm
Meeli Pärtelpoeg
Anna-Liisa Vaher