Vaesust ega rikkust ära mulle anna, toida mind aga vajaliku leivaga! (Õp 30:8)

Kirikuaasta suurte pühade ring on selleks aastaks läbi käidud. Ees ootavad pühapäevased arutelud sellest, mida need kirikuaasta õndsusloolised sündmused meile igapäevaelus tähendavad ja annavad.

Materiaalsete ja vaimsete väärtuste teema on kiriku töötegijaile tuttav. Kui mina vaimulikuks valmistuma asusin (1976. a), siis oli ühiskonnas üsna tavaline suhtumine, et kirikutööl pole perspektiivi. Ei tasu ära. Tolle aja ühiskond elas ateismi põhimõttel, et inimene on ise jumal. Muud ei ole. Sellest oli tingitud ka ütlus „valeta või varasta, aga ära vahele jää“.

Huvitav on praegu tõdeda, kuidas arusaamad ühiskonnas ühe põlvkonna jooksul võivad muutuda ühest äärmusest teise. Täna näeme, kuidas vale ja ebanormaalne eluviis kehtestatakse seadusega normiks. Õnneks koguduses hoitav tõetunnetus kaitseb inimest kaasa minemast äärmustesse.

Täna oleme vabaduse vaimustuses jõudnud olukorda, kus igal inimesel on oma tõde. Ei ole enam ühte kehtivat tõde. Meie ajastut on nimetatud tõejärgseks ajastuks.

Nii nagu Nõukogude ajal inimesed said aru küll, et tolle aja elukorraldus on vale, aga selleks, et elus edasi jõuda, mängiti mängu kaasa. Sama toimub ka praegu. Inimesed ju saavad aru, et mittetraditsioonilised kooseluvormid on headest traditsioonidest liikumine vales suunas, aga kuna meedia seda jõuliselt peale annab, siis minnakse kaasa.

Jumala sõna, mille kaudu on kogu maailm loodud, ühendab kogudust usus ja osaduses. See annab alati julgust elada ja järgida põhimõtteid, mis on traditsioonilised ja väärikad. Jeesus ütles Mt 16:26: „Sest mis kasu on inimesel, kui ta võidaks terve maailma, oma hingele teeks aga kahju?”

Üldiselt on nii, et kritiseerida ja lõhkuda on alati lihtsam kui leida midagi head ja lõhkumise asemel üles ehitada.

Õpetussõnad on Piiblis üks eluliste tarkuste kogumik. Seda tasub muu piibliõpetuse kõrval alati uuesti lahti võtta ja lugeda. See tähendab, et rääkides kaduvast ja kadumatust aardest ei pea me neid aardeid hakkama igaüks endale leiutama. Need on juba ammu leitud.

Kuidas me inimestena neid väärtusi oma elus saame rakendada, seda õpetab meile pühakiri. Mis on õige ja mis on vale. Õpetussõnade autor pöördub palves Jumala poole ja palvetab juhatust. Ta palub tegelikult tasakaalustatud elu, et kõik vajalik oleks olemas ning üleliigne jääks kõrvale. Peamine oleks  osadus Jumalaga. 

Mõned aastad tagasi külastas Lääne-Nigula kogudust poliitik ja europarlamendi saadik. Tema jutust jäi meelde üks mõte. Ta ütles, et ärge kunagi kadestage rikkaid inimesi, sest te ei kujuta ette, kui suured mured kaasnevad suure varanduse omamisega. Sa pead seda oskama kaitsta ja samal ajal pead kogu aeg mõtlema, kuidas seda kasvatada. See ei ole kadestamist väärt!

Rikkusele mõeldes, saame vaadata palju muud kui ainult raha.

Toomas Asser, Tartu ülikooli rektor, ütles selle aasta vabariigi aastapäevale pühendatud TÜ kontsertaktusel peetud kõnes (23.2.2024): „Just praegu, kui geopoliitilise olukorra tõttu on Eestil oht kaotada välisinvestoreid, tuleb meil väga hoolsalt hoida inimesi, kes loovad tulevikukindlust meil siin kohapeal; inimesi, kelle käes on võti selleks, et majanduskasvu peatumine ei tähendaks heaolu halvenemist.”

Rikkuse ja vaesuse teema haakub peaaegu iga koguduse elu ja tegevusega. Mina mõtlen, et meie koguduste suurim rikkus on inimesed, kes oma kogudust hoiavad ja seal tehtavat tööd toetavad. Kes majanduslikult, kes palvetades, kes oma vabatahtliku tööga panustades.

Kaduvas rikkuses on suur oht, et unustame Jumala osa selle rikkuse saavutamises. Tänase piiblitsitaadi autor tunnistab oma nõrka loomust rikkuse ja vaesuse ees. See on aus ja alandlik tunnistus, et inimene ise ei suuda ilma Jumalata elus tasakaalu leida. Selline hoiak on eelduseks, et Jumal saab õnnistada. Seda tarkust soovin sulle, hea lugeja.

Leevi Reinaru

EELK Misjonikeskuse juhataja