Väiksed vargad ja suured vargad ehk lapsesuu ei valeta

Toomas Jürgenstein on kahel järjestikusel nädalal rehepaplusest kolumni kirjutanud, sest selgunud on, et viie altkäemaksu võtnud politseiniku asemel saab süüdistuse tegelikult kakskümmend ja nendele lisandub veel teist samapalju tollitöötajaid, kelle pikaleveninud kohtuasja kiivalt avalikkuse silme eest hoitud on.

Samamoodi on õhus Keila-joa majatehingud, korruptsiooni kõrvalejätmine riiklikest kuritegevuse vastase võitluse prioriteetidest ning peaministri vingerdamine Riigikogu infotunnis. See tähendab, et kui kirikuleht on öelnud A, siis peab ta ütlema ka B.

A tähendab väikesi vargaid, B suuri. Seadus peab aga olema nende suhtes võrdselt kohaldatav. Kui nüüd väikesed on oma karistuse kätte saanud, siis peab asuma suurte juurde. Kuigi ohtlikkuse tõttu oleks pidanud alustama suurematest. Mõistetavatel põhjustel pole seda tehtud. Nende põhjuste ühine nimetaja on ringkäendus. Ja meeldib see meile või mitte, aga ringkäenduse juhtpositsioonidel on endised kommunistid.

Patu juured

Loomulikult olen ka mina pattu teinud ja ei kipu kive loopima. Tõsi küll, mitte sedalaadi pattu, mis paneb kahtluse alla riigi ja selle valitsemisorganite usaldusväärsuse. Aga see pole tähtis.

Tähtis on pigem see, et kirik tauniks korruptsiooni. Et kirik ei peaks loomulikuks väikeste varaste võllatõmbamist ning suuremate tõllassõitu. Ja et kirik nõuaks valitsejatelt ausust, meeleparandust ja hüvitust. Mistahes erakonda valitsejad ka ei kuuluks. Mistahes õiguslikke kombinatsioone nad ka ei punuks. Moraalse hinnangu saab ja peab nendele andma kirik.

Nõustun peapiiskopiga, kes möönab, et patu juured on laiali kogu ühiskonnas. Postkommunistlik ja posttraumaatiline ühiskond ei saagi olla terve. Aga seda enam vajab ta kiriku tervendavat väge, kohalolekut ajas ja ruumis, ühiskondlikku õiglustunnet riivanud tegude ausat analüüsi, sisemist puhastumist ja patukahetsust.

Kirik on tõerääkimise koht, kirikul on tunnistamise ja prohveteerimise and ja kohustus. Ja kui kirik vaikib, siis pole midagi imestada, et tõde hakkavad kõnelema imevad lapsed ja narrid, kes teevad seda omas keeles. Ja sellel keelel on teistsugune semiootika kui liturgilisel või ametkondlikul.

Unustatud vundament

Juku Kalle Raidi ja Indrek Tarandi T-särgi lugu on raputanud paljusid. See on omamoodi esteetiline elamus, kus katartiline (seesmine vabanemine – toim.) tulemus saavutatakse ilge või vääritu demonstreerimise kaudu.

Keel, mida kasutati häppeningis, aga häppeningilaadne Peeter Volkonski  eestvedamisel toimunud Propelleri ja kahekümneaasta-taguste sündmuste reinkarnatsioon ju oli, see keel oli rõlge (perversne – toim.).

Aga nii just rahvas räägib. Ja narrid ja lapsed keeravad veel paar vinti keelele peale, nõnda et see lõpuks kui oherdi end teemasse puurib ja sealt koledat puru esile toob.

Peame tunnistama, et oleme üles ehitanud toimiva riigi, toimiva majandussüsteemi, aga ei ole suutnud üles ehitada ausat riiki, toimivat moraalset süsteemi. Ja see tähendab, et meil on vaja keskenduda peamisele. Maja ei saa olla püsiv, kui ta on ehitatud liivale, valele või veele valetajate veskis.

Liiatigi on ehitades unustatud vundament. Vundamendiks saab olla ainult Kristus, vundamendiks saab olla ainult tõde. Sellest tulebki alustada. Ja just selle pärast tuleb delegeerida valitsemisse ristiinimesi, tuleb nõuda religiooniõpetuse sisseviimist koolidesse ning teenuste osutamise õiguse üleandmist kirikule. Aldo Vinkel on öelnud: ausalt on võimalik. Ma olen temaga nõus. Mida ütleb kirik?

Avo Üprus