Vaikselt vaiksel nädalal

Vaikust otsides
Vaata, tegelikult pole ju kunagi päris vaikne, isegi öösel mitte. Ka magav maja on täis vaikseid hääli – radiaator krõpsub, külmkapp hakkab vaikselt undama, trepid nagisevad. Kaugelt mööduv auto on hästi kuulda. Vaikuses märkame hääli, mida päevamüras ei kuuleks kunagi. Selleks peab saama aeg teiseks.
Aeg peab saama täis, et kuulda muid vaikseid helisid ja tähele panna, mis salamahti sünnib. Täielikku vaikust oled kogenud ehk ainult üksi olles, näiteks oled ehk hilisel tunnil jäänud kustuva kamina ette istuma. Siis on nii vaikne, et on kuulda küünla põlemist ja süte kustumist. Kõige vaiksem heli detsibellides on õrn tuulehoog või sosin. Las ma sosistan sulle, just sulle kõrva sisse midagi!

Vaikusehirm
Võib-olla me ka pelgame vaikust. See teeb meid ärevaks ja me pole sellega harjunud. Maailma müra on väga palju. Meie, inimesed, teeme seda järjest juurde. Kõik justkui selleks, et poleks tarvis süveneda. Süvenedes saame teada tähtsaid asju, ja võib-olla me ei soovi seda.
Müra on üks kõige lihtsamaid vahendeid, et hoiduda süvenemisest, põgeneda iseenda eest. Aga põgenemine pole lahendus. Keegi tumestab meie vajadust tõe järele; keegi meelitab eemale, et meil poleks võimalust vastu võtta tõesti olulisi asju. Siiski teab hing, mida ta tegelikult vajab, ja tuletab seda meile vaikselt meelde. Hing mäletab Isamaja.

Loomise muusika
Enne, kui Jumal sõna ütles, oli vaikus. Elutu, surnud vaikus, sest ainult Jumal võib tuua esile valguse, luua vaikusest sõna ja muusika. Selle imetabase ande on ta kinkinud ka temanäolistele olenditele, sest iga hea helilooja teab, et vaikus on muusika põhiline komponent. Vaikusest algab muusika. Ja Jumal tõstis taktikepi, et algaks maailma suur sümfoonia. Ta tahab, et maailm oleks õnnelik. Huvitav, et vaikust kuuleb Jumala loomingu toel – mere ääres lainekohinas, metsas linnulaulu saatel, vihma rabinal katusele, koidueelsel kurekarjel maailma otsast. Siis on vaikus elus ja saab mõelda olulisi mõtteid.
Vaata, just nõnda, vaikselt ja tasahilju tuli Jumala Poeg siia maailma. Enne kui inglid alustasid kiituslaulu Kõigekõrgemale ja inimestele, kellest on hea meel, oli vaikus.

Üheskoos
Vahel on hea vaikida üheskoos. Kui oleme koos – kaks või kolm, ja Tema meiega –, siis pole sõnu enam palju vaja. Piisab koos olemisest, et vaikusest saaks laul. Maailma tarkus saab tühjaks, ja tark vaikib. Siis hakkab Sõna särama, saavutab oma täie jõu. Vaikselt võib anda edasi õpetust ja vaikselt võib õppida.
Öö soojas pimeduses üheskoos olles ja vaikselt kuuldud sõnad on tõeliselt tähtsad: „Kes ei sünni veest ja Vaimust, ei või näha Jumala riiki!“ Nendes sõnades on rohkem õpet kui kõigis maailma ülikoolides kokku. Ja õnnelik on see, kes pole minetanud õppimisvõimet ning need sõnad sügavale südamesse surub. Seal, tolles vaikses kambris kõlab lakkamatu vaikuse muusika, et kord sündida teoks, mis head vilja kannab. Kui palju kordi inimkonna ajaloos on kaks inimest teineteisele kõrva sosistanud: „Ma armastan sind!“

Vaikne nädal
Ulata käsi, nüüd läheme koos Inimese Pojaga tema töö lõpuleviimiseni. Jah, on rahvahulga juubeldav kisa palmipuudepühal ja on rahvahulga vihakisa suurel reedel, aga taevas vaikib, kui maa vaikides joob Õnnistegija verd. „Mu jumal, miks sa mu maha jätsid?“
Inimene ei pea iial enam sama tundma – seda kõige kohutavamat üksindust, mida on võimalik ette kujutada. Jumalast mahajäetuse üksindust. Taevas vaikib. Maa vaikib. Ja eriti vaikne on vaiksel laupäeval. Nüüd läheb ta inimese eest läbi meile teadmata sügavuste. Ta läheb läbi rõhuva vaikuse või läbi Müra Kuningriigi, et selle võim murda.
Esimese päeva varahommik on veel väga vaikne. Me läheme hauale, mis on meile kallis, et seal veel nutta. Kuid vahepeal on kõik muutunud! „Teda ei ole siin, ta on üles tõusnud!“ Olime tummaks löödud. Kas oleksime seda uskuma jäänud? Pole vaja karta vaikust. Tõsta pilk ja vaata – puhas laudlina, vaas pajutibudega, akna taga tilkuv räästas. Kas sa ei tunne uueks loomise väge? Muutus toimub rahuolekus, selleks pole tarvis rohkemat kui lahti lasta, süveneda, vaikida. Võtta vastu.
Meelis-Lauri Erikson