Vaikuse kiituseks

Eestimaal müriseb paljudes paikades: müriseb Tallinnas, teistes linnades ja magistraalide läheduses. Elukeskkonda võib muuta kaunimaks ja inimsõbralikumaks, aga kui mürafoon jääb, on tundlikuma kõrva ja meelelaadiga inimesel raske neis paigus end turvaliselt tunda. Mõtlesin sellele, kui usuteaduse instituudi jõulusessiooniga seoses mõned päevad Tallinnas viibisin. Kaunis jõuluehtes pealinn, veel ilusam ajalooline vanalinn ja jõuluturg, palju sagimist ja inimesi, väsinuid ja reipaid, noori ja vanu, häälekaid, uudishimulikke, enesesse tõmbunuid – ja kõige taustal palju müra.  

Heinrich Bölli novellis „Doktor Murke kogutud vaikimine“ (Loomingu Raamatukogu 2001) on peategelasel eriline hobi: ta kogub vaikust. Doktor Murke töötab raadios saadete monteerijana ajal, mida tänapäeva noortel on raske ette kujutada: heli salvestati siis lintidele ning linte monteeriti vaikusekohti ja ebavajalikku teksti kääridega välja lõigates ning uuesti kokku kleepides. Murke ei viska aga vaikusekohti ära, vaid salvestab need eraldi lindile, mida talle meeldib kuulata. Lindilt kõlav vaikus ei ole tema jaoks tühi vaikus – ta teab, et siin kohal vaikib see inimene ja teisel kohal teine inimene ja nii edasi. Vaikus on tema jaoks isikuline sõna otseses mõttes.

Olgu selle looga, kuidas on, aga isikulise vaikuse teema näib küll hästi haakuvat jõulude ajaga. Jeesuslaps lebab sõimes ja magab rahulikult, tema ümber kummarduvad vaikses harduses Maarja ja Joosep, karjased ja inglid, heintel lebavad lambad, eesel ja härg. Sellest pildist hoovav rahu ja vaikus on kõnetav ja isikuline, see saab alguse jõululapsest Jeesusest ja on suunatud igaühele, kes oma pilgu temale suunab. Teisiti ei saakski, sest selles pildis on isikuline armastus, kes on suurem elust ja surmast – meie Lunastaja ja Õnnistegija.

Ka maailma tuntuim jõululaul „Püha öö“ on sündinud samast hardast meeleolust, originaalis kannab see ka pealkirja „Stille Nacht“ ehk „Vaikne öö“. Seda jumalikku loomisimet, jõulurahu, vaikust ja rõõmu ootame oma südamesse. Vanade jõululaulude sõnum selgitab asja sisu nii: inimese süda on jõululapse sõim, see on nagu ase, millesse asetatakse vastsündinud Jeesus. Martin Luther on selle vorminud mõttesse: „Kui Jeesus Kristus oleks ka tuhat korda sündinud Petlemmas, aga mitte kordagi sinu südames, ei oleks sul jõulusid.“

Jalutades Tallinna vanalinnas piki Vene tänavat, mis nüüd jõulude eel on kujundatud jõulusõimede tänavaks, vaatasin akendele sätitud erinevaid kompositsioone. Seal oli slaavilikke uhkelt sädelevaid ja põhjamaiselt tagasihoidlikumaid jõulusõimi, oli laste valmistatud paberist nukkudega jõululugusid ning viimaks katoliku kiriku hoovile üles seatud suur valgustatud jõulusõim, kus ei olnudki veel jõululast, ei säranud jõulutähte ja ka hommikumaa tarku polnud veel kohale jõudnud – iga asi omal ajal, pühad ei ole ju veel lõplikult kätte jõudnud.

Häälestumine jõuludele on enamasti rahvalikult häälekas, emotsionaalne ja tõtakas tegevus, jõulud pidutsetakse juba enne jõule mitu korda ära. Need, kes on aga keskendunud advendiaja teemade ja palvete rütmile, on samm-sammult ja rahulikult jõudnud lähemale jõulude kesksele sõnumile. Rahulik kulgemine aitab meil vabaneda ka sisemistest ebakõladest, mis on vahel valjemad ja väsitavamadki kui väline müra. Keskendudes ja vaikseks jäädes mõtted selginevad, saavad puhtamaks ja tasakaalukamaks, vaikusest ammutame jõudu, avame end uuele ja paremale. Nii nagu hea muusika saab alguse vaikusest, saavad ka paljud teised olulised ja head asjad alguse vaikusest. Laskem siis sellel vaikusel kõlada, me ju teame, Kes selle taga on.

 

 

 

 

Tiina Janno,

kolumnist