Vaimne perekond kogu eluks

15 aastat tagasi, 1993. aasta 1. veebruaril alustas Tartu Ülikooli raamatukogus õppetööd teoloogilist rakenduskõrgharidust andev erakõrgkool Tartu Teoloogia Akadeemia.

Algusest peale on akadeemias rõhutatud teadmiste praktikasse rakendamise vajadust ning seetõttu sai lisaks usuteaduslikule haridusele teadmisi omandada ka vaimuliku, hingehoiu, kristliku noorsootöö, kristliku meedia ning eetika ja religiooniõpetuse õpetaja erialal.
Ka mina olin üks alustajatest, verinoor gümnaasiumilõpetaja, kes tol ajal ei mõtestanud vähimalgi määral, et viibib kõrgkooli sünni juures ning et just järgmised viis aastat kujundavad temast selle inimese, kes ta on praegu.
Algusaja raskustest – ruumiprobleemidest, noore ning tundmatu kooli identiteedivaevustest oskavad ilmselt paremini rääkida inimesed, kes akadeemiat tollal juhtisid. Üliõpilased elasid tavapärast üliõpilaselu ja võivad täna olla uhked selle üle, et saavad oma õpetajateks pidada Evald Saagi, Elmi Patat, Jüri Linnust, Lehte Hainsalut jpt.
Kümnetunnised loengupäevad olid küll väsitavad, kuid täna ei meenu, et keegi selle üle märkimisväärselt kurtnud oleks. Pingelistele õppesessioonidele vaatamata jätkus energiat korraldada luuleõhtuid, võrk- ja korvpallivõistlusi Kõrgema Usuteadusliku Seminariga, anda välja kooli ajalehti või ristida nagu kord ja kohus igal aastal uusi üliõpilasi.

Väärtustame juuri
Nii üliõpilased kui õppejõud hindavad siiani väga kõrgelt just akadeemia ühtehoidvat vaimu, üliõpilaste omanäolisust, nende osadust, usulist sallivust ning üksteisega arvestamist. Marek Roots, Häädemeeste koguduse õpetaja ja akadeemia 5. lennu vilistlane, kinnitab, et akadeemia oli siis ja on ehk praegugi rohkem vaimne perekond kui mingi akadeemiline masinavärk.
Akadeemia oikumeeniline suunitlus lõi pinnase religioosse tolerantsi ning usuliselt vaba õhkkonna tekkimiseks, kus on võõras igasugune ülevalt alla vaatamine ning oma konfessiooni teistest paremaks pidamine. Üldise usundiloo õppejõud Lea Altnurme tunnistab, et akadeemiasse õppima tulnud erineva taustaga üliõpilaste arvamustest ja arusaamadest sünnivad sageli väga huvitavad arutelud, mistõttu talle meeldib väga akadeemias loenguid pidada.
Õpingute ajal oli vähemalt minul raske hinnata saadava hariduse väärtust. Terad hakkasid sõkaldest eralduma alles aastaid pärast lõpetamist ning olulisimaks pagasiks akadeemiast hakkasin pidama Eenok Haameri käsitlust eestlaste rahvuslikust olemusest. Vesteldes paar aastat tagasi oma õpingukaaslastega, tunnistas enamik nendestki nagu ühest suust, et akadeemiast saadava teoloogilise hariduse seostamine eesti rahvusliku pärandiga on enamikus kujundanud omanäolise rahvusliku identiteedi.
Õpiti märkama ning väärtustama oma juuri, oli tekkinud lugupidav hoiak esivanemate, oma rahva mineviku ning religiooni suhtes. Eestluse ja kristluse seosed olid muutnud inimesi tolerantsemaks ja lugupidavamaks teiste usundite ning uskumuste vastu.

Akadeemia praegu
Akadeemia tänased üliõpilased hindavad kõige eespool mainitu kõrval kõrgelt ka kooli intiimset atmosfääri. Kolmanda aasta üliõpilane Meelis Tasur rõhutab, et kui tänapäeval korraldatakse suurkoolides loenguid nii suurele arvule kuulajatele, et tudengiteni jõudmiseks kasutatakse videokonverentsi võimalusi, on akadeemias toimuv õppetöö ääretult vahetu, sest üliõpilaste arv on mõistlik. Akadeemia 72-liikmelise pere seas ei jää üliõpilane kuidagi märkamata.
Hulk aastaid kestnud akadeemia oma maja otsingud on nüüdseks vaibunud ning kool on leidnud püsivad õpperuumid Ujula tänavas. 2004. aastal saadi täisakrediteering teoloogia rakenduskõrghariduse õppekavale ning 2006. aastal avati praktilise teoloogia magistriõppekava.
Akadeemia üliõpilased on olnud ja on praegugi tegevad mitmetes ühiskondlikes heategevuslikes projektides: ellu kutsuti Lõuna-Eesti noortele suunatud tööbörs-infokeskus, Tartu Pereraadios oli eetris saatesari «Teod ja teed», 2004. aastal alustas akadeemia üliõpilaste initsiatiivil Tartus tegevust hingehoiukeskus.
akadeemial on 68 vilistlast, kellest enam kui pooled töötavad oma erialaga seotud ametikohal ning rohkem kui kolmandik on läinud edasi õppima. Akadeemia lõpetanuid leiab töötamas näiteks ravi- ja hooldusasutustes, kohalikes omavalitsustes, eri meediakanalites, koolides ning kogudustes. Mitmed vilistlased on nüüdseks akadeemias õppejõud.
Olgugi et ma ise erialast tööd ei tee, võin siiski kindlalt väita, et akadeemiast saadud haridus, leitud sõbrad ning kujunenud väärtushinnangud on teinud minust parema inimese ning see on väärtus omaette.

Kaja Karo

Kaja Karo,
Tartu Ülikooli vastuvõtu peaspetsialist, Tartu Teoloogia Akadeemia 1. lennu vilistlane