Vaimudest meie ümber

Eelmisel sügisel oli mul võimalus külastada Madagaskari luteri kirikut, millel on üle nelja miljoni liikme. 20. sajandi esimesel poolel tärkas selles kirikus malagassi keeli Fifohazana (’äratus’) nime kandev äratusliikumine, milles oli ja on oluline osa tervendamisel ja kurjade vaimude väljaajamisel. Liikumise ühest olulisemast tegelasest, prohvetist ja jutlustajast Volahavana Germaine’ist, kes sai pika kasvu tõttu hüüdnime Nenilava (’pikk ema’), on säilinud hulk lugusid, mis kirjeldavad teda selgeltnägemisvõimega tervendajana.
Nenilava rajas rea toby’sid ehk kristlikke tervendamiskeskuseid, kus elavad üheskoos hingeliste ja kehaliste hädade käes kannatajad, pastorid ja karjased. Karjaste ülesandeks on kurjade vaimude väljaajamine, mis leiab aset tervendamisteenistustel, aga ka pühapäevastel armulauaga jumalateenistustel. Tervendamisteenistustel esimest korda viibivale õhtumaalasele tundub, nagu lennutataks ta läbi aja ja ruumi esimese sajandi Palestiinasse, kus Jeesus kurjadel vaimudel hingelt ja kehalt haigetest välja minna käskis.
Madagaskaril käsivad karjase ameti kandjad iga teenistusel osaleja juures peatudes käega nõudlikult rehmates kurjal vaimul inimesest välja minna. Vahele ei jäeta kedagi, kuna kooskõlas arusaamaga inimese patususest usutakse, et igaühes on mingi kuri vaim ja kõik vajavad tervendamist ning sellele järgnevat kuulutust, et Kristus neid armastab.
Meie laiuskraadil pole postfreudiaanlikul ajal enamasti tavaks rääkida reaalselt eksisteerivatest deemonitest, vaid üksnes neuroosidest ja psühholoogilistest häiretest. Väljend „otsekui kurjast vaimust vaevatud“ pole siiski kusagile kadunud; mõned psühholoogid ja psühhiaatridki kasutavad seda, et kirjeldada, kuidas nende traumeeritud või neuroosi all kannatavad patsiendid on teraapia järel painest vabanenud.
Inglise psühhoanalüütik ehk meelesõõlaja Joseph Berke näitas paari aasta eest ilmunud teoses, et psühhoanalüüsi juured on religioosses traditsioonis, pärinedes keskaegse juudi müstika voolust kabalast. Kristlus omakorda täiendab ja mõtestab tänapäeval kõnet kurjadest vaimudest teadmistega, mis on saadud psühholoogiast, psühhiaatriast ning ajukeemia uuringutest.
See on hea, sest iga kiusatusi tekitavat ja lollustele innustavat mõttevälgatust ei tasu ka kurja vaimu tööks pidada (samuti nagu enda mõtteid liiga kergekäeliselt Jumala tahte avaldusteks ei tasu tembeldada – teise käsu vastu eksitakse arvatust sagedamini).
Ida erakutest on lugu sellest, kuidas kord üks munk läinud oma asjatoimetusi korraldama ja palunud kongikaaslasest noorel mungal talle enda äraolekul muna keeta. Noor munk muudkui nuputas, kuidas ta selle ülesandega toime peaks tulema, kuna vett ei olnud, ja hoidis lõpuks muna lusikaga tule kohal, rikkudes selliselt tagasihoidliku söömaaja ära. Tagasi jõudes uuris vana munk, kuidas ta sellise mõtte peale tulnud. Noor munk kohe kurja vaimu süüdistama. Seepeale kostnud mungakongi nurgast hääl: „Mina see nüüd küll ei olnud. Ise ka siin istun imestades ja õppides.“ Deemon õppis inimeselt!
See ei tähenda, et igal ajastul poleks omi vaime, kes kõiksugu kiusatusi tekitavad. Edevuse ja enesepropageerimise vaim rõõmustab meie päevil hulga järgijate üle. See vaim provotseerib omakorda kadeduse ja viha vaimu, kes saab jällegi hästi läbi vaimuga, kel vajaka huumorimeelest ja eneseirooniast. Selles ringtantsus lööb kaasa veel terve hulk vaime, osa neist sellised, keda seal esiti oodatagi ei oska.
Näiteks iseenda õigust täis olemise vaim, kes naudib seda, et on õigel teel. Teel olles kipub ta enamasti teeveertel liikuma. Kui ta liigub vasakpoolses ääres, naudib ta seda, et on õigluse eest väljas; kui parempoolses, siis peab enda ülesandeks põliste seaduste kuulutamist. Mis kõiki neid vaime ühendama kipub, on halastuse puudumine.
Vahel on otstarbekas asju selgitada selle järgi, mida nad ei ole. Teoloogia kõneleb kurjast ka kui hea puudumisest, nagu pimedus on valguse puudumine – ta ei ole iseseisvalt olemas olev. Samuti on olemas iidne vagade tarkus, et me ei tohiks oma tagasivõtmatut aega veeta kurja üle mõtisklemisega, vaid peaksime oma palge pöörama Kristusele, kandma teda oma mõtetes ja elama teda tegelikkuseks.
Siit edasi mõeldes oleks alanud aastal ühtlasi hea vaadata nii kirikus kui ühiskonnas kõigepealt sellele, mis meid üksteisega ühendab, mitte sellele, mis lahutab. Nagu Jaakobus ja Keefas ja Johannes sirutasid kord parema käe osaduseks Paulusele ja Barnabasele, vaatamata tõsistele eriarvamustele ümberlõikamise (Seaduse) küsimuses, sest nad tundsid ära Paulusele antud Jumala armu (Gl 2:9), mis neid ühendas.

 

 

 

Anne Burghardt,
kolumnist