Vaimulik töö jääb suures osas nähtamatuks

Kui jõulud ja aastavahetus läbi saavad, siis muutub kõik korraga halliks ja valgeks. Korraga kustub kõik sära ja jõulukaunistused muutuvad äkki mingitmoodi ülearuseks. Maailm võtab kuidagi asjalikult talveunise hoiaku.
Enam pole justkui midagi oodata, käes on üldine vaikelu. Kuid aasta algus on enda tegevuse ülevaatamise ja kokkuvõtete tegemise aeg. On see meeldiv tegevus või mitte? Nii ja naa, kuidas keegi seda asja võtab.
Kord küsiti minult, milline on minu unistuste kirik. Ma ei osanud kohe midagi kosta, kuid kuna mult oodati ausat vastust, siis mõtlesin hiljem asja üle järele. Ja vastus kujunes umbes selliseks: ei tea, milline on minu unistuste kirik, kuid tean, milline võiks olla unistuste kogudus.
Sellesse kuulub umbes kümme tuhat liiget, kes kõik maksavad rõõmuga oma kogudusele kümnist. Peale koguduseõpetaja on ametis neli abiõpetajat ja kaheksa diakonit. Kogudusel on oma lasteaed ja kool. Pühapäevakoolis käib sada last viies rühmas seitsme õpetaja juhendamisel. Üks leerikursus lõpetab, järgmine alustab. Iga päev toimuvad ristimised; üle päeva laulatused; matused nagunii; piibliringid. Pühapäeviti peetakse kolm jumalateenistust; täiskohaga töötab neli noortejuhti. Kogudusel on laulukoor, kammerkoor ja bänd. Kogudusel on oma diakooniahaigla ja retriidikeskus kuskil metsa sees järvekese kaldal. Kindlasti on kogudusel veel midagi … Ülejäänu on Jumala teha.
Nojah, unistused ju seepärast unistused ongi, et need on tegelikkusega rabavas vastuolus. Jah, märkan, et justkui kopeerin selles unistuses mingit põhjamaade kirikumudelit. Või siis ehk mõnd Ameerika evangeelset megakirikut, kes mõlemad elavad täiesti teistes tingimustes.
Üks kogudus võib siiski olla sellest unistusest sootuks erinev ja ikkagi olla täitsa kohe kogudus. Peamine on ikka inimesed, kes seal tegutsevad. Küllap on ka neil mõnel vahel see tunne, et milleks ma siin õige tegutsen ja toimetan oma vabast ajast ja mis mõte sellel küll üldse on. Või on vahel tunne, et keegi mind ei toeta ja ma pean kõike üksi tegema …
Arvestatavast tasust pole juttugi ja tunnustus on samuti napp. Et siis jaanuaris ülevaateid tehes saaks tõdeda, et oleme olnud jälle kõlbmatud sulased … Mis on iseendast ju väga hea! Sest kujutlen korraks iseennast selle oma unistuste koguduse etteotsa – ja mul hakkab õudne! Kui kerge oleks sellise koguduse juhina muutuda uhkeks ja isekaks! Unustada ära teenimisülesanne. Alandlikkuse suurus. Kui kergesti tuleks kiusatus varastada Jumala au endale! Küllap Isa oma taevatarkuses ei saada meid sellisesse kiusatusse. Oleme seda ju nii sageli palunud.
Eelmise aasta lõpul kogunesime praostkonna mõnede töötajatega traditsioonilisele jõululõunale, seekord kaunisse Narva-Jõesuhu. Abipraostina palusin igaühel lühidalt meenutada midagi head lõppevast aastast. Ja tuli, ja tuli sealt nii mõndagi head, mille eest olla kuhjaga tänulik.
Eriti jäi mulle meelde, kuidas üks ametivend tõi esile töörahu. Töörahu. Tõesti, kui koguduses pole tülisid ja pingeid, kui on töörahu, siis see on juba iseenesest hea asi. Siit edasi tuli mõte, et eks meie tehtav vaimulik töö ongi sedalaadi, et jääb suures osas nähtamatuks. Maailmale nähtamatuks ega mahu mingitesse etteantud lahtritesse.
Taevariigi toimet võib kohata inimeste vahel ja inimeste sees, ning see ei ole statistiliselt mõõdetav. Maailmale paistab välja meie hiilgus ja meie viletsus niisamuti, aga oluline osa toimub mingil nähtamatul tasandil. Igapäevane töörahu.
On siis iseenda ja oma töö üle arupidamine meeldiv tegevus või mitte? Võib-olla ongi kõige õigem lihtsalt teha, lihtsalt olla, ilma et hakkaks suuremalt süüvima oma tegevuse mõttekusse? On see kõige parem moodus oma õige koha omaksvõtuks? Selle äratundmiseks? Kindlaim kaitse mingi kiusatuse vastu?
Usun, et väga paljud meiegi kiriku töötajad just nii asja võtavadki. Õnnistagu neid kõiki Jumal!

 

 

 

 
Meelis-Lauri Erikson,
Kadrina koguduse õpetaja