Vaimulike konverentsil mõtestati vaimuliku ametit

Konverentsi esimesel õhtul süüdati misjonäride meenutuseks ja südamete sidumiseks küünlad.  Nende tuli soojendab ka Tanel Otsa, Jaan Tammsalu ja Rene Reinsood.

24.–25. jaanuarini Võrus Kubija hotellis toimunud vaimulike konverents kandis pealkirja «Kutsutud ja seatud». Konverentsil, millest võttis osa üle 90 vaimuliku, vahetati mõtteid vaimuliku ameti üle algkristluses, luterluse alguspäevil ja tänapäeval, vaimulike toimetulekust nii hingehoidlikus kui ka materiaalses mõttes ning demokraatliku ja autoritaarse juhtimise vahekorrast EELKs.

Konverentsi tööd juhtisid Marko Tiitus ja Jaak Aus.

Konverentsi juhatas sisse peapiiskop Andres Põder, kelle hinnangul saab vaimulikku ametit kirjeldada neljal moel: seesmise kutsumuse, isikliku entusiasmi ja andena; apostellikust suktsessioonist tuleneva praktilise kutsumuse ja meelevallana; organisatsiooni ametnikuna, kus vaimulik on lihtsalt korralik tööinimene oma töökohal; ning viimaks vaimuliku kui maksimalistina, kes ühendab endas kõik mainitud rollid.

Peapiiskopi arvates on vaimulikud individuaalselt tugevamad pigem ühes kui teises rollis, kuid vaimulikkond tervikuna suudab katta kõiki neid rolle ning omab seetõttu ka jumalariigi töö realiseerimiseks vajalikku sünergiat.

Võru praostkonna praost Andres Mäevere nentis oma tervituskõnes, et luterlikus kirikus ei tohiks saada vaimulikust isik «Jumala ja paavsti vahepeal», vaid vaimulik peaks olema «eelkõige vend, kellel on küll erivolitused ja -ülesanded, ka palju suurem vastutus Jumala ees, kuid mitte midagi enamat».

Vaimuliku ameti kujunemine

Valga praostkonna praosti kt Vallo Ehasalu kõneles vaimuliku ameti kujunemisest algkoguduse päevil ning nentis, et Uue Testamendi aegset kirikukorda pole tänasel päeval enam kusagil reaalselt olemas. Algkoguduses oli kristlastele kõige olulisemaks ametiks misjonäri- ja prohvetiamet, kusjuures viimase puhul oli pigem tegemist anniga, mitte eesõigusega.

Piiskopi amet tulenes koguduse varahaldamise vajadustest ning presbüteri amet ja ordinatsioon juudiusust. Algkristluses peeti diakoni ametit presbüterist tähtsamaks, sest diakonit peeti Kristusele kõige lähemal olevaks ning presbüterid tegid oma tööd kollektiivselt.

Paldiski koguduse õpetaja Jaan Lahe kõneles ameti mõistest luterlikus õpetuses. Martin Lutheri õpetuses võib täheldada dilemmat, kus ühelt poolt kõikide usklike preesterluse tõttu ei tohiks nõudagi ilmikute kuuletumist kiriklikule hierarhiale, teiselt poolt on vaimulik amet siiski Jumalast seatud.

Vaimulikud erinevad ilmikutest ameti ja pühaduse poolest, kuid nad ei kujuta endast ontoloogiliselt ilmikutest kõrgemal asuvat seisust. «Ametite hierarhia sisseviimine kuulub kiriku välise kuju juurde ning seda ei saa käsitleda jumaliku seadusena,» leidis Jaan Lahe, kelle mitmed seisukohad tekitasid konverentsil elavat arutelu.

Lahe nentis ka, et protestandina ei saa ta tunnistada ühtki ajatut ja kontekstitut dogmat, kuna «protestant on inimene, kes ei saa mitte millelegi inimlikule omistada jumalikkust». Dogmade sõnastus on «inimlik formuleering, mida me peame õigeks», kuid mis «ei saa pretendeerida pühakirja tasandile».

Vaimulike tunnustusvajadus

Vaimulike hingehoiust kõnelenud Tartu praostkonna vikaarõpetaja Naatan Haamer toonitas, et kõige tähtsam tööriist, mille eest kirikus hoolt tuleb kanda, on vaimulik ise. Eristades Abraham Maslow viit inimvajaduste tasandit (füüsilised, turvatunde, kuuluvuse, tunnustuse ja eneseteostuse vajadused) väitis ta konverentsil toimunud töörühma tulemuste põhjal, et vaimulike suurimaks vajaduseks on tunnustusvajadus.

Vaimulike läbipõlemist võivad soodustada nii ebarealistlikult kõrged ootused oma töötulemuste suhtes kui ka olukord, kus vaimulik kas ei taha või tal ei ole, kellega jagada vastutust.

Vaimulike elatustase

Vaimulike töötasudega seotud probleemidest kõnelenud Tallinna Jaani koguduse õpetaja Jaan Tammsalu nentis, et keskselt napib palgatoetuste jagamiseks ressursse, samas on EELKs Soome normide järgi vaid üks selline kogudus, kellele toetust maksma ei peaks. Statistilisi andmeid välja tuues nentis Tammsalu dilemmat, et ligi pooled EELK kogudused maksavad palkadeks vähem kui Eesti riik maksab pensionäridele, samas kulutab kirik oluliselt rohkem raha kinnisvarale kui palkade maksmisele.

Ühe lahendusena pakkus ta välja, et Usuteaduse Instituut võiks tulevikus oma õppetööd teha mõnes talus, UI praegust hoonet võiks rakendada tulutoovamalt ning UI võiks õpetada tulevastele vaimulikele ka ellujäämiskursusi.

Vaimulike elutöö tasust kõnelenud assessor Urmas Viilma soovitas kogudustel tõsta vaimulikule makstavat palka, vähendada erisoodustusi (tasuta elamisvõimalus koguduse ruumides jms) ning soovitas vaimulikel soetada endale isiklik eluase (vajadusel pangalaenu abiga).

Viilma hinnangul sõltuvad isiklikust eluasemest emeriitvaimuliku elamistingimused ning palga suurusest laenumaksevõime, riiklike toetuste määr ja kogutava pensioni hulk. Kui kogudus tagab prii elamise ja muud soodustused, kuid maksab miinimumpalka, siis võib pensioniikka jõudes vaimuliku elatustase olla kordades väiksem kui teiste elualade (kooliõpetajad jt) inimestel.

Napib autoritaarsust või demokraatiat

Kirikuvalitsuse liikmetega läbi viidud intervjuus leidsid kõik küsitletud üksmeelselt, et kui mainitud probleem üldse eksisteerib, siis pigem on juhtimises autoritaarsust liiga vähe, liiale on mindud demokraatiaga või on probleemid sootuks kommunikatsiooni ja mõistmise tasandil.

Jaan Lahe ja Saarte praostkonna praosti Veiko Vihuri vahel toimunud väitluses nentis esimene siiski, et olukord EELKs on kaldu autokraatia suunas. Lahe ja Vihuri väitlesid tuliselt ka teemal, milline on traditsiooniline Eesti luterlus.

Vaimulike konverentsi uude juhatusse valiti Marko Tiitus, Vallo Ehasalu, Katrin-Helena Melder, Ove Sander ja Jaan Tammsalu.

Alar Kilp