Vaimuliku amet nõuab kannatlikkust ja motivatsiooni
/ Autor: Eesti Kirik / Rubriik: Määratlemata / Number: 3. oktoober 2007 Nr 38 /
Tallinna Kaarli koguduse õpetaja, EELK piiskop ja Eesti Kirikute Nõukogu president Einar Soone läks mõned nädalad enne oma juubelisünnipäeva üheks aastaks puhkusele ja tõmbus selleks ajaks tagasi kõikidest tööülesannetest.
Einar Soone: «See on väga vana tava, juba juudid pidasid sabatiaastat. Tänaselgi päeval on vaimulikel oluline kas lühemaks või pikemaks perioodiks aeg puhkamiseks ja järelemõtlemiseks maha võtta. Et kõrvalt vaadata, kuidas elu nii kirikus kui ühiskonnas tervikuna läheb.»
Loominguline puhkus uute ideede kogumiseks
Ta soovib kõigepealt lihtsalt puhata, selleks on Hiiumaal metsa rüpes ja mere ääres mõnus koht olemas. Hulgaliselt kirjamaterjaligi ootab sorteerimist ja virn raamatuid läbi lugemist. «Olen püüdnud ka oma seljahädadele leevendust leida ning füüsilist vormi parandada: käin ujumas, võimlen, jalgratas ootab sadulasse istumist,» räägib piiskop. «Loodan mõned kaugemad reisidki teha.
Sõbrad soovitavad tungivalt Hispaaniasse minna, küllakutseid on Soomest ja Saksamaalt. Ma soovin seda aega mõistlikult kosumiseks, loominguliseks puhkuseks ja uute mõtete ning ideede kogumiseks kasutada.»
Soonet võib nüüd jumalateenistustel nii koduses Kaar-lis kui ka mitmel pool mujal Eestis kirikulise pingis istumas näha. Eriti soovib ta seni kaugeks jäänud Lõuna-Eesti kogudusi külastada.
Aeg-ajalt on vaja oma mõtteid korrastada
Rekollektsioone on Einar Soone vaimulikele mitmel pool ise korraldanud. Ta on näinud, et esimesel päeval ei ole inimene lihtsalt võimeline tavaelu rütmist välja tulema, ikka räägitakse telefoniga, muretsetakse. «Meie häda on see, et me ei oska igapäevastes asjades järjepidevad olla. Olgu need koosolekute läbiviimised, kellaajast kinnipidamine jne. Rekollektsiooni mõte on mitte uute teadmiste omandamine, vaid seniste sassiläinud või üle pea kasvanud mõtete korrastamine.
Näiteks, sul on taskus raha, aga sa ei tea, kui palju seda on. Sa laotad raha lauale ja loed üle. Nüüd sa tead, mis selle raha eest saaks. Täpselt samuti on vaja end aeg-ajalt vaimselt üle vaadata ja mõtelda, milleks sul jõudu jätkub. Ka füüsilised hädad, nagu minul seljaga on, tulenevad vaimsetest pingetest. Inimesesse on kodeeritud uni, mis võtab ühe kolmandiku eluajast ja selle vastu on väga rumal võidelda, seda ei tohigi teha. Samamoodi on väga oluline pühapäeva pidamine. Ma ei mõista neid, kes hooplevad sellega, et nad ei ole mitu aastat puhanud. Arvan, et kuuekümneaastaselt on paras aeg üks hingetõmme teha, et siis pensionini vastu pidada.»
Kirikute nõukogu alustas Piiblite jagamisega
Einar Soone on olnud alates 1993. aastast, seega 14 aastat Eesti Kirikute Nõukogu president. Taasiseseisvumise algaastatel osales aktiivselt rahvarinde töös, muinsuskaitseliikumises ning kristlik-demokraatlikus parteis.
Soone meenutab, et tol ajal tuli väga palju igasugust abi, ka humanitaarabi, kirikute kaudu: «Eestisse saadeti Piibleid, nende jaotamine oligi kirikute nõukogu üks esimesi ülesandeid. Ühiskonnas tekkis täiesti uus olukord ja kristlasedki pidid endale teadvustama, mida teha ja kuidas olla. Kirikutöös oli varem palju asju, nt laste- ja noortetöö, keelatud. Nüüd oli tekkinud uus võimalus. Omavaheline kogemuste ja ideede vahetamine ning teoloogilised arutelud olid väga vajalikud.
Riik hakkas meid toetama seoses rahareformiga ja alguses oli see mõeldud vaimulike toetamiseks. Aastate jooksul on summa suurenenud ning on nüüd kasutusel koguduste eri töövaldkondade ja EKNi projektide jaoks.»
Eesti Kirikute Nõukogu on maailmas ainulaadne
Kirikute koostööorganeid on paljudes riikides, mõned on suure aparaadiga kirikutest eemal seisvad organisatsioonid, kes arendavad töövaldkondi iseseisvalt. Eestis ollakse kirikutekesksed ja riigitoetusedki jagatakse enamasti liikmeskirikute vahel. Meie kirikute nõukogu töötab regulaarselt kord kuus töökoosolekutel kohtudes.
EKNi presidendina teab Soone, et ühiskond ootab kiriku seisukohta eriti eetikaküsimustes: «Kirikute nõukogu on arutanud surmanuhtlust, kuritegevust, aborditeemat, samasooliste kooselu (oleme vaielnud rahvusvahelisel tasandil), ristimist (tunnustada vastastikku ristimispraktikat), abielu (palju on segaabielusid, ka erinevat usku inimeste vahel). Üks õnnestunud projekt on «Teeliste kirikud». Peame ka kahepoolseid läbirääkimisi, nt luterlased katoliiklastega, õigeusklikega, metodistidega jne. Oikumeeniline töö käib ka lokaalselt kohapeal.»
Osavõtt rahvusvahelisest kirikutööst on pannud piiskopi elule laiemalt vaatama: «Mind on mõjutanud väga tugevalt rahvusvahelised oikumeenilised konverentsid, kus selgub tegelikult, kui kirju kristlaskond maailmas on. Mõttetu on ühe või teise konfessiooni õigustamine, inimesed võiksid maailma tundma õppida, see aitaks neil asju palju laiahaardelisemalt näha.»
Religioonide tundmine on harituse küsimus
Tulevikuküsimus on erinevate religioonide koostöö. «Väikest elavnemist on siin märgata,» selgitab Soone. «Aastaid tagasi olid rahvastikuministri juures mõned ühised nõupidamised. Siseministeeriumis kohtusime eri religioonide esindajatega seoses perekonnaseisuametniku õiguste andmisega vaimulikele. Tallinna uue juudi sünagoogi avamisele olid kutsutud ka kristlased. EKNil on kontakte budistide ja bahaiusulistega. Kaarli kogudus korraldas väga populaarse loengusarja, kus eri religioonide esindajad tutvustasid oma usku ja maailmavaadet.»
Kogu eelnevale jutule tuginedes ei saa mööda ka religiooniõpetuse teemast. «Õigus on, et kooliprogramm on liiga mahukas. Ehkki öeldakse, et religiooni kohta saab teadmisi erinevate ainete kaudu, arvan mina, et see peaks siiski olema süstemaatiline. Üksikute ainete abil ei saa luua tervikpilti religioonist. Suuremate religioonide aluseid peaks iga inimene tundma, see on harituse küsimus. Julk-Jüri sündroomi karta pole vaja: usku ei saagi õpetada, õpetada saab ainult usu väljundeid,» on piiskop veendunud.
Vaimulik on teenija, mitte valitseja
Kolmkümmend neli aastat tagasi oma esimest, Lüganuse kogudust teenima läinud noor vaimulik oli üllatunud, kui vanemad ametivennad temalt siiralt pärisid, miks ta selle ameti peale tuli. «Ma imestasin, sest läksin isiklikust veendumusest ja tolle aja protestiks, kirik oli ju ainuke legaalne organisatsioon, kus võis natuke teist juttu rääkida kui mujal. Tagantjärele olen mõelnud, et vaimulikus ametis peab olema ääretult kannatlik, peab mõtlema väga hästi läbi, kas on motivatsioon selleks tööks. Peab olema sõna otseses mõttes teenija, mitte valitseja.»
Ent elu pole konarusteta läinud: «Mulle on tulnud kasuks, et noore vaimulikuna olen näinud ka väga pahatahtlikke inimesi, kes on kiriku tegevust õõnestanud. Need kogemused on mind ainult karastanud. Meenub ühe auväärse professori ütlus, et noorena läbi elatu annab jõudu vanana paremini vastu pidada. Ehkki tänapäeval on olukord teine, on kirikus endiselt vaja kannatlikkust, muidugi ka ametioskust, kuidas kuulutusetööd teha. Jutlused olgu arusaadavas eesti keeles. Kõige olulisem on muidugi kutsumus ja mõistmine, et sa oled teenija ja kohustatud andma endast nii palju, kui sul jõudu, oskust ja tarkust on.»
Soone ütleb kõige suuremat rõõmu tundvat neist inimestest, kellega elu on teda kokku viinud: «Esiteks kodu ja lähedased sõbrad, vanemad ametivennad, kes on oma elufilosoofiaga ja isikliku olemisega eeskujuks olnud. Ja need loendamatud inimesed, kellega ma olen oma eluteel kohtunud ja võinud koos käia. Rõõmu tunnen ikka eelkõige inimestest.»
Einar Soone asub taas kirikutööle 1. septembril 2008.
Tiiu Pikkur
