Vaimulikud arutasid kodukülastuste olulisuse üle

Lõppeva lumeta talve näärikuul peeti Nelijärvel EELK vaimulike konverentsi teemal „Ristiinimene“. Konverentsi alateemaks oli misjon. 

Ettekannetes ja töötubade vestlustes otsiti ühiselt vastust küsimusele, kuidas kirik saaks oma tunnistuse ja sõna kaudu mõjukamalt ehitada, luua ja innustada inimesi.

Üheks mitmetest erinevatest arutelugruppidest kogunesid kodukülastuste teemal ühises ringis oma kogemusi vahetama 16 vaimulikku Eesti eri piirkondadest.

Sissejuhatuseks tõdeti, et meie vaimulikud külastavad koguduseliikmete kodusid peamiselt seoses ametitalituste pidamisega või seoses juubelitega. Hingekarjastele on jäänud mulje, et kodukülastuse puhul eeldavad inimesed konkreetset külastuse põhjust.

Õpetaja tulekut oodatakse

Õpetaja Urmas Karileet märkis, et temal on nendest kordadest valdavalt positiivsed kogemused, mis on kasulikud mõlemale poolele. 20 aastat Venemaal misjonärina töötanud Anu Väliaho meenutas, et sugulasrahvaste juures sai koguduste asutamine alguse nimelt kodudes käimisest ja inimestega isikliku kontakti loomisest.

Koguduse õpetaja võib oma piirkonna inimesi külastada ise või paluda seda teha oma abilistel. Peapiiskop Urmas Viilma tuletas meelde oma koguduses teenimise aega, hinnates end tagantjärele tavapäraseks vaimulikuks. Täna on ta seisukohal, et kui peaks hakkama uuesti mõnd kogudust teenima, siis ta oleks selles küsimuses märksa entusiastlikum.

Mitmest sõnavõtust kerkis esile praktilisi küsimusi. Näiteks, kas õpetaja või tema esindaja peaks kodusid külastama üksinda või koos mõne abilisega, kes tunneb paremini teed või teab konkreetse pere olukorda. Vähemalt ühel juhul leiti, et kui külastust peetakse hingehoidlikul eesmärgil, võib olla parem, kui seda teeb vaimulik üksi, sest mitme inimese juuresolekul ei soovita oma hingemuret avada.

Järva-Jaani koguduse õpetaja assessor Katrin-Helena Melder tõi välja, kuidas pühapäevakooli lapsed küpsetavad jõulude eel piparkooke, mida temal on võimalik eakamate liikmeteni toimetada. Lõppenud aastal oli südantsoojendav kogemus, kui nii mitmed ütlesid, et juba ootasid ta tulekut. 

Õpetaja Marek Roots, kes on teeninud mitmeid kogudusi, pidas seda valdkonda väga oluliseks, seostades kodude külastamist oma vaimuliku teenimise seni ilusamate hetkedega. Hageri koguduse õpetaja praost Jüri Vallsalu on näinud, kuidas inimesed oleksid valmis märksa rohkem vaimulikku vastu võtma ja rääkima, aga alati ei ole õpetajal sellist aega või valmisolekut ühes kodus korraga mitmeid tunde viibida.

Õpetajad Kaido Saak ja Arvo Lasting tõid omakorda välja mure, et kui ühel õpetajal on korraga teenida 2–3 kogudust, teab ta rohkem oma põhikoguduse liikmeid, kuid vähem hoolduskoguduste piirkonnas elavaid inimesi.

Eestis elab juba praegu umbes 70% elanikkonnast linnades, aga koguduste võrk katab ühtlaselt tervet maad. Nii kaitseväe kui Harju-Jaani koguduse teenistuses olev õpetaja Jaan Nuga tõi nagu Urmas Viil­magi esile suundumuse, mille puhul peetakse mõnikord talitustega seotud vestlused linnalises keskkonnas, näiteks mõnes kohvikus või söögikohas. Valdav osa meie nooremast ja keskealisest elanikkonnast töötab mõnes suuremas linnas.

Kodukülastust vajavad ka nooremad inimesed

Paljud vaimulikud käivad kas regulaarselt või vajaduspõhiselt vaatamas oma koguduse eakamaid liikmeid kuni nende elupäevade lõpuni ja seda ka siis, kui nad on asunud elama hooldekodusse. Peapiiskop avaldas arvamust, et ei tuleks olla liiga kinni mõttes, nagu peaksime külastama üksnes eakaid inimesi. Vaimulikel tuleb teenida kõiki koguduse liikmeid, ka nooremaid.

Arutelu käigus joonistus välja üks selge küsimus: kuidas luua vaimuliku ja koguduseliikme vahel usalduslikku sidet? Kui vaimulik avaldab soovi kedagi külastada, võib inimene tunda end ebamugavalt, et õpetaja soovib tema koju tulla. Tal tekib küsimus, mida õpetaja tegelikult tahab või mis on tema külastuse eesmärk.

Ingmar Kurg on Sempre programmi raames uurinud kodukülastuse lähtekohti ja praktikat. Seda on tehtud eesmärgiga kirjeldada ühte mudelit, mida rakendada praktilises kogudusetöös. Ta arvas, et kui luteri kirik suudab hoida kogu maad katvat kirikukihelkondade võrgustikku, siis ta tõmbab koostöösse ka teisi kirikuid.

Tallinna Püha Vaimu koguduse õpetaja Gustav Piir tõi näiteks muutunud kultuurikonteksti. Meil on olnud küll kihelkondlik süsteem, kuid kogudustes olid õpetaja kõrval tegevuses ka abilised. Omal ajal oli see vöörmünder või koguduse vanem, samuti köster või kooliõpetaja, kes pidas küla inimestega ühendust. Nemad moodustasid selle abiliste võrgustiku. 

Mis on kodukülastuse suurim motiiv? 

Nii ei olnud õpetaja oma koguduses üksi, vaid ka väiksemates kohtades toimus meeskonnatöö. Tänapäeval on koguduste partneriks tihti sotsiaaltöötajad ja eriti need, kes on ise koguduse liikmed ja tunnevad inimesi.

Enamik vaimulikke nõustus arutelust koorunud tõdemusega, et kodukülastuse eesmärk on külastada konkreetse koguduse liiget tema koduses keskkonnas. Nii on kodukülastuse peamine motiiv kohtumine terve perekonnaga. Tavaliselt minnakse kohtuma ühe inimesega, aga kohapeal tekib side ka teiste pereliikmetega. Seda kontakti on raske saavutada väljaspool kodu. Kui ei ole võimalik kohtuda kodus, on varuvariant kutsuda perekond kirikusse. Kui näiteks laps soovib osaleda perejumalateenistusel, siis ei saa ka isa talle ära öelda.

Stockholmi koguduse õpetaja Tiit Pädam tõi näite, kuidas paar korda aastas saadetakse oma liikmetele tegevuse ülevaade. Seal märgitakse, et õpetaja teeb ka kodukülastusi. Samas kutsutakse inimesi andma teada nendest, kes soovivad õpetaja külastust. Tihti tuleb soovitaja ka ise kaasa või vahendatakse kontakte. See töötab läbi kaas­ini­mese, kes teist inimest tunneb.

mõnel pool on toiminud vabatahtlikest diakooniatöö grupid, kes jagavad omavahel konkreetse koguduse piirkondi. Sel juhul vastutab kindel isik oma piirkonnas elavate inimeste eest, püüdes neid külastada ning vahendada nende suhtlust kogudusega. Igal kuul toimuvad sellise aktiiviga regulaarsed nõupidamised, kus tekkinud küsimused või esile kerkinud probleemid ühiselt läbi arutatakse. Sellisel koosolekul osaleb ka õpetaja, kes saab teada vajaliku info.

Urmas Viilmal oli Pärnu-Jakobi koguduse õpetajaks olemise ajal valla sotsiaalosakonnaga hea koostöö. Kui vallas käidi sünde registreerimas, öeldi koguduse õpetajale, et selles konkreetses peres sündis inimene. Sotsiaaltöötaja võttis valla poolt kaasa laste beebipaki ja vaimulik lastepiibli.

Katrin-Helena Melder tõi tänapäevast näite, kuidas ühinenud omavalitsuses on toimunud aastaid nn lusikapidu, mille käigus tervitatakse vallas sündinud lapsi. Koguduse poolt kingitakse igale lapsele sobiv pere palveraamat. Selle kaudu tulevad vanemad lapsi ristima ja tullakse ka leeri. Kui möödunud korral ei saanud õpetaja osaleda, siis oli kuulda, et tema kohalolekust tunti puudust. 

Valdades on võimalk sotsiaaltöötajate kaudu küsida, kas kogudustega seotud inimesed sooviksid, et nende koguduse vaimulik või tema volitatud esindaja neid külastaks. Sotsiaaltöötajatel on võimalik sellest kokkuleppest koguduste kontaktisikutele teada anda. 

Tiheda mõttevahetuse lõpuks tõdeti, et kui on loodud usaldusväärne side koguduse vaimuliku ja liikme vahel, siis saab vaimulik koos abilistega kasutada igas olukorras loovust, et nii koguduse kui ka oma kogukonna liikmeid ja nende peresid vaimulikult teenida.

Anti Toplaan,

Saarte praostkonna praost