Pühapäeval, 23. oktoobril 20.
ordinatsiooniaastapäeva tähistanud õpetaja Üllar Kask ei pelga tööd
keskerakondlikus Põlva volikogus, kus ta loodab kristlase meelerahuga oma
Isamaaliidu põhimõtteid hoida, seejuures mitte pettes Sotsiaaldemokraatliku
Erakonna huve, kelle nimekirjas ta kandideeris.

Üllar Kask on Põlva volikogus esmakordselt,
kuid poliitika tegemise kogemus on tal kopsakas: kuulunud ERSPsse, Eesti
Komiteesse, Eesti Kongressi, Ida-Viru maakonna volikogusse, Isamaaliidu liige.

«Poliitiline taust on mul taga, kogemused,
kindlad veendumused,» kinnitab ta ise, lisades lustlikult juurde: «Põlvas sain
vaid 36 häält, Ida-Viru volikokku kandideerisin kümne organisatsiooni toetusel,
Eesti Kongressi sain ca 4000 toetajahäält. Vaat see oli võit!» Et taolisi
numbreid tuleb proportsioonis vaadelda, sellega on ta nõus: ajad on muutunud.

Kõrgemal erakondlikust huvist

Küsimusele, kuidas kavatseb õp Kask
keskerakondliku enamusega volikogus hakkama saada, saame üllatava vastuse: «Ma
ei karda midagi. Kohalikes omavalitsustes ei peegeldu partei kõrgladviku
ideoloogia nii karmilt. Inimesed on inimesed. Erakondade huvidest kõrgemal on
paikkonna heaolu puudutavad küsimused.» Kask arvab, et valimiskampaania käigu
väiklused ei leia teed argipäeva, aega, mil tuleb teha juba konkreetset tööd.

Ei saa salata, mitme EELK vaimuliku
kandideerimine Keskerakonna nimekirjas pani kulme kergitama. Üllar Kask nimetab
seda paradoksiks: «Just kaks ametivenda, Keskerakonna nimekirjas seisnud Andres
Mäevere ja Villu Jürjo on mehed, kellega iga kell luurele läheksin. Kõige
olulisem on ikka inimene, mitte tema parteiline kuuluvus.»

Kask ei näe eesmärgina, et Põlva volikogu
peaks tegelema Põlva evangeliseerimisega. Samuti ei arva ta, et läbi tema kui
vaimuliku volikokku kuulumise saaks nüüd kirik rohkem «keset küla» seisma.

Kask ei leia, et peaks ekstra esindama oma
kirikut ja kogudust: «Ma ei mõtle, et teatud asjad peaks jõudma eriliselt
kristlaste ette või vastupidi. Kavatsen osaleda selleks, milleks volikogu
seatud on ja teha oma tööd võimalikult hästi.» Ta jääb enda sõnul ka volikogus
vaimulikuks, kelle kodanikusüdametunnistus tuksub kristlike printsiipide
taktis.

Vaimulikuks olemine – tõeline tipp

«Noh, ma võin ju vahepeal ka olümpia võita,
aga see ei kaaluks sugugi üles vaimulikuks olemist, see on minu jaoks
absoluutne tipp. Lisaks veel ohvitseri staatus sõjaväelises plaanis,» kinnitab
Kask, toonitades, et volikokku kandideerima ei tõuganud teda soov kuulsust või
au juurde saada. Eks 1993. aastast Põlva Neitsi Maarja kogudust teenima asununa
on tal ümbruskonnas küllaga autoriteeti, ta on kohalikus mõistes igati VIP.
Ometi võib mingite instantsidega läbimiseks volikokku kuulumine sõnale kaalu
lisada.

Üllar Kask kavatseb juurutada idee, kus
rahvuspühade tähistamine Põlvas toimuks üldlinlikult: «Vahel on linna poolt
küsitud, et millal lõpeb jumalateenistus, siis saaks nendepoolse programmiga
jätkata. See ei ole õige. Rahvuspüha on ju kogu rahva pidu ja seda tuleks
ühiselt pidada.»

Veel püüab ta volikogu liikmena seista hea,
et kirik saaks soojustatud, kiriku uks oleks teelistele avatud ning senisest
enam leiaks pühakoda rakendust kontserdisaalina.

Liina Raudvassar