Valimispäev südames
/ Autor: Eesti Kirik / Rubriik: Päevateema ja palve / Number: 6. november 2002 Nr 42 /
Ennäe, nüüd on ülisoodus aeg! Ennäe, nüüd on päästepäev!
2Kr 6:2
Vaid mõni aeg tagasi lõppesid valimised. Oli aeg, kui tundus, et meid kuulatakse. Vast kuulatigi. Vast pandi tähele. Meile lubati palju. Reklaamides meid meelitati, keelitati. Mõnigi kord aga ka hirmutati ja ähvardati. Nimetati kalliteks memmedeks ja taatideks. Kutsuti toredateks noorteks. Headeks inimesteks. Meie võitmiseks kulutati rängalt raha ning palju töötunde. Suurel hulgal plakateid ning üleskutseid.
On täiesti mõeldamatu, et kirik suudaks kunagi sellist selgitustööd teha. Suurte plakatite asemel on tihti vaid uksel silt, mis teatab, et teenistus algab kell 11.00. Silt on väike ning kiri on kirjutatud toreduse pärast punase vildikaga. Ei midagi muud. Ei ole värvilisi pilte, ega selgeid lubadusi. Ei ühtegi meelitust. Ja mida kõrvalseisja jaoks kirikul üldse pakkuda on? Külmad ja kõledad ruumid. Käsud ning keelud. Ära tee seda ning hoidu teisest. Ei tohi taga rääkida, ei tohi endale mõndagi asja enam lubada. Isegi Issanda nime ei tohi ilma asjata suhu võtta. Paljust tuleb loobuda. Liiga paljust. Ning mõnigi kord tuleb veel tunda kibedat teravust teiste sõnades. Kas sina oled nüüd meist parem?
Aga ometi tulijaid on. Mõni tuleb iga pühapäev. Teine käib vaid armulauaga teenistusel. Kaugemad alati tulla ei saa ning mõnel on tervis see, mis laseb tulla või jätab koju. Mõnel sõltub tulemine sellest, kas lumi on tee täis tuisanud või mitte. Neile piisab, et väikese paberi peal on öeldud, millal teenistus algab. Nemad usuvad seda ja teavad, et just siis on uksed lahti. Nende jaoks on valimispäev juba ära olnud. Nad on oma hääle ja usalduse juba andnud. Ning selleks usaldusmeheks on Issand.
Kõigil neil on olnud oma lugu, millega Tema juurde on tuldud. On olnud päev, millal üksteist on leitud. Ja sellel päeval otsustati midagi, mis pidi kaua kestma. Kaugelt kauem kui kolm aastat. Kauem kui üldse me ajaliselt mõtleme või oleme.
Paljud inimesed hiljuti valimas ei käinud. Nad käisid ka ükskõikselt mööda plakatitest, mis lubasid neile head elu ning muretut tulevikku. Nad ei tundnud, et sellel päeval midagi peaks ütlema ning et nendelt sellel päeval midagi oodatakse. Reklaamid ei avaldanud neile mõju ning üleskutsed jätsid neid külmaks.
Kas nad paneksid tähele väikest, käsitsi kirjutatud lehte teatega, et jumalateenistuse algus on 11.00? Kas nad leiaksid, et see kutse on kirjutatud just neile? Vast peaksime ukse juures seisjale ütlema: Ennäe, nüüd on ülisoodus aeg! Ennäe, nüüd on päästepäev!
Valdo Lust
